Kreeka klassikalise arhitektuuri all mõeldakse templiarhitektuuri, mis on mõjutanud läbi aegade kogu Euroopa arhitektuuri arengut. Tõenäoliselt algab templi ehitamise traditsioon arhailisest ajajärgust. 7.saj.tähendas tempel (lad.templum) jumalatele pühendatud eraldi kohta, siis hakati sinna püstitama hooneid jumalusele (kr. naos). See hoone oli mõeldud jumalale eluasemeks ja seal asetses tema raidkuju. Vanimad templid olid savist ja puidust, alates 5.saj. ehitati kivist, katuse konstruktsioonis kasutati ka tellist ja puitu. Templi kompositsioon oli väga läbimõeldud ja üldiselt iseloomustavad kreeka templeid lihtsus ja mõõdukus. Alles hellenismi ajastul saavad neist hiiglaslikud ehitused.

Tempel asus mitmeastmelisel alusehitusel ehk krepidoma'l ja ruum jaotati seest kolmeks osaks: naos, cella, opisthodomus (ees, kesk ja tagaruum). Arhailisest kuni klassika ajastuni kujunes välja mitmeid templitüüpe, mis erinesid üksteisest sammaste arvu poolest (vaata skeemilt!). Krepidoma peal asusid sammastik ja see kandis omakorda talastikku, sellele omakorda toetus puidust viilkatus. Katusele pandi roovitis ja sellele katusekivid. Harja ja räästa kive kaunistati antefix'idega. Katuse äärel olid veesülititega vihmavee rennid - siimad, viilu harjal ja nurkadel kaunistuplaadid - akroteerid. 5. sajandiks kujunes välja kreeka arhitektuuri ordersüsteem. Orderi definitsioon: order ( lad.ordo) on templi kandvate ja kantavate osade arhitektooniliselt ja kunstiliselt tasakaalustatud konstruktsioonisüsteem.

Kujunduse järgi jaguneb order kolmeks stiiliks:

pärit 7. saj., seda iseloomustab raskepärasus ja kohmakus. Sambal pole baasi ja tüves on kaetud kannelüüridega ( samba vertikaalne liigendus ühtlaste süvenditega, joonisel on need jooned samba peal), kapiteel on kaunistusteta, friis on jagatud vertikaalsete vahelduvate plaatidega - metoopide ja triglüüfidega. Metoope kaunistavad värvitud reljeefid ja triglüüfidel on süvendid nagu sammastel.

pärit 5. saj. Väike-Aasiast ehk Iooniast, seda iseloomustab kergus ja elegants, sammas toetub baasile ning on sihvakam ja tihedamate kannelüüridega, kapiteelil on stiilile iseloomulik abakus, mis kõverdub spiraalselt, meenutades oinasarvi, arhitraav jaguneb pikuti kolmeks võrdseks talaks ja friis kulgeb ühtlase lindina, mida kaunistati ka reljeefiga.

pärit 5. Saj. Korintoselt, seda iseloomustab dekoratiivsus, kannelüüritud sammas toetub baasile ja kapiteel on suurem, kui teistes stiilides. Kapiteeli katab hästi plastiliselt raiutud stiliseeritud akantuse lehe motiivistik, arhitraav jaguneb kolmeks nagu joonia stiiliski ja friis on sile ning kaunistuseta.

Ateena Akropol on loodud 5.saj e.m.a . Akropolile tõusmiseks tuli minna mööda Panatenaiade Püha teed.

Akropoli pääses läbi sammastatud väravaehitise, mida nimetatakse ka propüleeks.

Kui väravast sisse minna, nägi kõigepealt linna kaitsjanna , tarkusejumalanna Athena kuju. Veel paistis omapärane Erechtheioni tempel. Selle templi omapära seisnes selles, et katust ei kandnud mitte sambad, vaid noorte neidude marmorkujud, mida nimetatakse karüatiidideks.

Akropoli peaehitiseks oli Athenale pühendatud tempel Parthenon. See tempel on ehitatud dooria stiilis ja tema ehitajateks olid Iktinos ja Kallikrates.

Templis oli kuulsa kujuri Pheidiase loodud Athena kuju. Ümber templi keerdus 160 meetri pikkuselt Ateenas peetud pidustusi kujutav marmorfriis, mille oli loonud samuti Pheidias.

Klassikalisel ajastul oli skulptorite põhitööks luua jumalakujusid ja kaunistada templeid reljeefidega . Lisaks sellele lisandusid veel kõnemeeste ja olümpiavõitjate kujud.

Kreeka tuntuimad kujurid Myron , Pheidias , Polykleitos ja Praxiteles aitasid omapoolsete uuendustega skulptuure looduslähematemaks muuta. Kreeka kujurid ei püüdnud oma skulptuuridel mingeid tundeid või hingeliigutusi kajastada. Nende eesmärgiks oli täiuslik kehaline ilu.

Polykleitos - tema kuulus teos on „Odaviskaja“. Tema alasti ja alati ühele jalale toetuvad skulptuurid andsid mulje liikumisest ja nende keha saadi pöörduma.

Myron - tema kuulus teos on „Kettaheitja“. Ta oli vanim pronksivalu tehnikaga tegelenu.

Pheidias - tema kuulsaim teos on kahtlemata üks maailmaimedest „Zeusi kuju“. Samuti kuulusid tema tööd hulka Parthenoni reljeefid, Athena pronkskuju Akropolis ning kulla ja elevandiluuga kaetud Athena kuju Parthenonis, mis oli 12 meetrit kõrge.

Praxiteles - tema andis siledale marmorpinnale pehmust ja elu tukset oma jumalannade kujudes. Tema leidis ka võimaluse, kuidas rikastada marmorkujude poose, tasakaalustades kujusid sobivalt valitud toe vastu. Kuulsaim teos „Hermes „.

Hellenistlikul ajastul muutus skulptuur toretsevamaks. Mõnedes töödes esines ülepakutuid tundeid, teistes aga liialdatud looduslähedust. Hakati kopeerima vanemaid skulptuure. Sellel ajal loodud teostest on tuntuimad Pergamonis püstitatud suure ohvrialtari reljeefid oma võitlusstseenidega, Milose saarelt leitud „Milose Veenus“ ja nn „Lakooni grupp“.

Kasutatud kirjandus

1. A.Viirand “kunstiraamat noortele”

2. Antiigileksikon 1;2

3. A. Remmel “Peatükke kunstiajaloost”

4. Enda konspektid