KAS KUNINGAS ARTHUR OLI PÄRISELT OLEMAS?
Kuningas Arthur on salapärane tegelane ning tema lool on pikk ja keeruline minevik. Iga ajastu kirjamehed on loonud Arthurist uue versiooni, sobitades seda oma aja vaimuga. Kuid kas kuningas Arthur oli ka päriselt olemas? Ja kui oli, siis milline too müüdile alust andnud ajalooline tegelane oli? Kuidas tekkis maailmakuulus legend? See on ajaloo suurimaid lahendamata mõistatusi?
Peaaegu igaüks on kuningas Arthurist kuulnud. Tema oli see iidsel ajal Inglismaad valitsenud kuningas, kes mõõga kivist välja tõmbas, võlur Merlinilt nõu küsis, ümarlauarüütlite eesotsas seisis, ilusa Guinevere´i naiseks võttis, Sir Lanceloti oma truumate sõprade hulka luges ning nii sõpradele kui ka vaenlastele oma vapruse ja rüütellikkusega eeskuju näitas. Legendi järgi puhkab ta kusagil Inglismaa küngaste all, oodates hetke, mil kaasmaalased teda kõige rohkem vajavad. Siis ärkab ta üles ja ruttab neid päästma.
On see ajalugu? Suuremalt osalt mitte. Võluvõimega Merlin on ilmselt väljamõeldud tegelane ja kuidas mõõk üldse kivisse sai? See sarnaneb rohkem rahvajutule. Kuigi loost on nüüdseks rahvajutt saanud, ei tähenda see, et tal mingit ajaloolist algupära ei ole. Seda algupära ongi ajaloolased ja arheoloogid juba kaua otsinud.
Esimest korda mainitakse kedagi, kes võiks olla kuningas Arthur, briti munga Püha Gildase (u. 516-570) koostatud raamatus “Britannia vallutamine”. Selle raamatu järgi takistab brittide juht Ambrosius sissetungivate anglite ja sakside edasiliikumist ning 500. aasta paiku võidab neid Badoni mäe lahingus. Arthurit Gildas ei maini ega ütle ka, et Ambrosius oleks Badoni lahingus osalenud, kuid ajaloolased on arutlenud küsimuse üle, kas Ambrosius ja Arthur võiksid üks ja sama isik olla.
Samal ajal lõbustasid Walesi ja Bretagne´i laulikud oma võõrustajaid lugudega Arthuri-nimelisest kangelasest. Selle tegelase iseloom sarnanes Arthuri omaga, kes tappis koletisi ja kurje hiiglasi. Rahvajuttude sangaritel on mõnikord ajalooline taust. Kas Arthur oli olemas?
Järgmine kirjalik allikas pärineb 9. sajandi algusest, kui Walesi munk Nennius räägib Arthurist oma “Brittide ajaloos”. Nenniuse järgi oli Arthur brittide väejuht, kes pidas anglite ja sakside vastu 12 lahingut, milles viimane oli Badoni lahing. Sarnasus Ambrsiuse looga on ilmne.
Nimetatud allikad ning veel mõned luuletused ja muud kirjutised samast ajajärgust moodustavadki kogu kirjaliku materjali, mis kuningas Arthuri kohta on. Kõik muu – Lancelot, Guinevere, kivvi löödud mõõk, Camelot ja Ümarlaud, võlur Merlin – esineb ainult kirjanduses, millest suurem osa on üles tähendatud hulk aega pärast normannide 1066. aastal tehtud vallutusretke. Need Arthuri lood said alguse 1139. aastal, kui kroonik Geoffrey Monmouthist (u. 1100-1155) avaldas “Britannia kuningate ajaloo”. Prantsusmaal võtsid selle teema üles luuletajad. Ning võib-olla kuulsaim Arthuri-lugude tõlgendus – Sir Thomas Malory “Arthuri surm” – avaldati 1485. aastal.
Järgnenud sajandite jooksul leppisid inimesed teadmisega, et Arthur on legend. Kuid 20. sajandi algul hakkasid uurijad selles kahtlema. Üks levinud seisukoht, mida toetas hulk õpetlasi, oli see, et Arthur võis olla hilise Rooma riigi aegne väejuht, kes viis brittide väe sissetungivate anglite ja sakside vastu. Teooria aluseks on väljend Nenniuse ladinakeelsest kirjeldusest, kus ta nimetas Arthurit “dux bellorum”, mis oli konkreetne hilisroomaaegne sõjaväeline auaste. Teised ajaloolased aga vaidlevad sellele vastu. Nad kahtlevad, kas Nennius võis selle termini täpset Rooma-aegset tähendust teada. Võib-olla kasutas ta seda väljendit otsetähenduses, sest tõlkes tähendab see “sõjapealikku”.
Ka arheoloogid on kogu Suurbritannias tõelise Arthuri jälgi otsinud. Üks uurimine toimus 1976. aastal Lõuna-Inglismaal paiknevas Winchesteri linnas, kus sealse lossi suures saalis ripub tohutu ümmargune lauaplaat. Massiivse tammepuust plaadi läbimõõt on 5,4 meetrit ja kaal 1138 kilogrammi ning sellele on märgitud 25 inimese kohad. Paljud on väitnud, et see ongi legendidest tuntud Ümarlaud.
Õnnetuseks lükkasid moodsad uurimismeetodid selle oletuse ümber. Puu aastaringide ja süsinikumeetodi järgi ning keskaegsete puusepatöö võtete uurimise põhjal jõuti järeldusele, et laud on valmistatud 1270. aastatel, kuningas Edward I valitsusaja algul. See oli aeg, mil kuningas ise Arthuriga seotu vastu suurt huvi tundis. Seetõttu arvavad tänapäeva asjatundjad, et Winchesteri laud võidi valmistada rüütliturniiride tarbeks, mida Edward armastas korraldada.
Ühtki ehtsat Arthuriga seotud eset pole kunagi leitud – või kui on, siis pole need meie päevadeni säilinud –, küll aga on uuritud mitmeid arvatavalt Arthuriga seotud paiku.
Geoffrey Monmouthisti arvates oli Arthuri sünnipaik Cornwallis paiknev Tintagel, kus on olemas isegi sobilikud, kaljujärsakul kõrguvad lossivaremed. Kuid õnnetuseks pole loss vanem kui Geoffrey ise. Varemete alt on leitud jälgi varasemast asustusest, seega on võimalik, et selles paigas elati ka Arthuri ajal. Kuid kindlaid tõendeid, mis seoks Arthurit Tintageliga, pole.
Paljud arvavad, et Avaloni saar, kuhu Arthur ja Guinevere olevat maetud, asus Glastonburgis. Selle loo juured ulatuvad 1191. aastasse, kui Glastonbury Abbey mungad avastasid kaks hauda, mida nad pidasid Arthuri ja kuninganna Guinevere´i omaks. Sellest hauast leidsid mungad risti ladinakeelse kirjaga ”Hic lacet sepultus inclytus Rex Arthurius in Insula Vallonia cum uxore secundus Wenneveria” (“Siin Avaloni saarel puhkab kuulus kuningas Arthur oma teise naise Guinevere´iga”).
Kaevates edasi leidsid nad õõnsa puutüve, milles olid väga pika mehe luud ja üks väiksemat kasvu skelett ning pisut juukseid. Mehe kontidel olid kümne vigastuse jäljed, mis kõik paistsid olevat paranenud, välja arvatud üks. Kahjuks läksid säilmed kaduma. Ka rist, mis säilis 1720. aastani Wellsi katedraalis, kadus salapärastel asjaoludel. Nii ei ole munkade väiteid võimalik kinnitada.
Ja veel on Arthuri kuulus loss Camelot, mis on olnud Arthuri-lugude nurgakivi sestsaadik, kui üks 12. sajandi Prantsuse luuletaja selle nime välja mõtles. Camelot´i asukoha otsingud käivad ikka veel suure hooga. Uut hoogu said otsingud, kui arheoloogid Lõuna-Inglismaal Cadburys asuval Castle´i künkal rauaaegse linnuse välja kaevasid. Kohaliku muistendi järgi magasid selle künka all Arthur ja ta rüütlid. Henry VIII aegne ajaloolane John Leland kirjutab, et kohalikud asukad viitasid sageli linnusevaremetele kui “Camalat´le – kuningas Arthuri lossile”.
Arheoloog Leslie Alcocki juhtimisel sooritatud laiaulatuslikud väljakaevamised näitasid, et umbes Arthuri aegadel asus sellel künkatipul suur müüriga ümbritsetud linnus, mille keskel oli külglöövidega ehitis. Nende leidude tõlgendamine on vaidlusi põhjustanud.
Niisiis jääb kuningas Arthur endiselt mõistatuseks. Kuigi arheoloogid pole Arthuri olemasolu kohta tõendeid leidnud, ei tähenda see veel, et teda poleks olemas olnud. Arheoloogid ise ütlevad esimesena, et tõendite puudumine ei ole veenev argument mingi isiku, koha või sündmuse olemasolu eitamiseks. Läheks vaja ühtainust tõendit, et kogunenud vaikusetaaka kummutada. Selline avastus võib veel ees oodata.
Kuid kuningas Arthuriga on seotud veel üks mõistatus. Miks tahetakse, et ta oleks olemas olnud? Mispärast ajaloolased ja arheoloogid ikka veel otsinguid jätkavad? Üks Arthuri lugude tähtis tahk on see, et neis on seiklusi, saladusi ja romantikat ning võitlust hea ja kurja vahel. Nii mõnegi loo aluseks on tõsieluline iidne traditsioon. Näiteks lugu Arthuri võlumõõga Excaliburi naasmisest Järveemanda juurde. Arheoloogid on jõudnud järeldusele, et pronksiajal (1000 aastat enne Arthurit) oli üldiselt levinud “ohverdamine” vette.
Ka mõte kunagisest ja tulevasest kuningast, kes kusagil magab ja oma tagasitulemise aega ootab, ei ole ainulaadne: Taanis magab rüütel Holger Danske, Hispaanias El Cid, Saksamaal Friedrich Barbarossa, Eestis Kalevipoeg. Arthur kehastab tõelisi inimlikke soove ja vajadusi. Tema olemasolu on vajalik.
KASUTATUD KIRJANDUS
*Robert Stewart Ph. D., Clint Twist, Edward Horton “Ajaloo saladused”
* Maailma ajalugu
*J. Riordan “Kuningas Arthuri lood”