KAS KUNINGAS GEORGE III OLI HULLUMEELNE?
George III (738-1820), Inglismaa valitseja aastatel 1760-1820, on kuulus kolmel põhjusel. Esiteks kaotas ta 1783. aastal Inglismaale kuulunud maavaldused Ameerikas. Teiseks püüdis ta – kuulsusrikkalt ja ebaõnnestunult – kuningavõimu parlamendi vastu uuesti kindlustada. Kuid kõige tuntum on siiski kolmas põhjus, mille üle siiani vaieldakse. Oli ta hullumeelne või mitte? Arvamus, et George oli hull – või parimal juhul kannatas pikaleveninud hullusehoogude all – oli 150 aastat aktsepteeritud kui tõde. Siis aga seadis kaasaegne arstiteadus selle arvamuse kahtluse alla.
George III
150 aasta jooksul pärast George III surma võtsid ajaloolased kuninga hullumeelsust kui tõsiasja. Tõde oli aga teistsugune. Arstid, kelle järelvalve all kuningas viibis, olid kaugel sellest, et teda hullumeelseks pidada. Selle asemel arvas suurem osa neist, et George kannatab pigem füüsilise kui hingelise haiguse all, kuigi neil polnud aimugi, mis haigus see võiks olla. Tundub, et ükski neist paljudest arstidest, kes kuninga eest tema meelesegadushoogude ajal hoolitses, ei mõelnus kordagi teda kehaliselt läbi vaadata. Hoolimata veendumusest, et haigus on füüsilist laadi, keskendusid arstid hoopis George´i hingelistele haigustunnustele: lõppude lõpuks määras selle, kas ta on valitsejaks sobilik, ju tema vaimne seisund. Mõne arsti arvates ilmnesid hoiatavad märgid George´i iseloomu ebastabiilsuse kohta juba varakult. 1758. aastal Lord Waldegrave poolt koostatud iseloomustuses kirjutab ta, et 20-aastasele George´ile on “omane iseäralik kurbus, mis võib saada pideva rahutuse allikaks”. Hiljem arvati, et lühike haigus, mille all George 26-aastaselt kannatas, oli esimene hullusehoog, kuigi tol ajal seda ei kahtlustatud. Kuninga kaasaegsed järeldasid, et tema haigusnähud – köhimine ja valu rinnas, kerge palavik ning kurnatus – ei viita millelegi muule kui tavalisele külmetusele. Neil oli õigus.
Kaua aega pidasid ajaloolased ja psühhiaatrid samalaadseid juhtumeid tõenduseks arvamuse kohta, et George´il oli kalduvus maniakaal-depressiivsele psühhioosile, mis süvenes valitsejakohustustest tekkiva stressi all skisofreenia või mingit laadi psühhoosini. Aga nad ei oleks “hulluse” teooriat nii kergekäeliselt omaks võtnud, kui oleksid tegelikke asjaolusid teadnud. Need olid üsna selged. George´i esimene “mõistusekaotus” ilmnes alles 1788. aastal kui ta oli juba 50-aastane, vähemal määral veel 1801. ja 1804. aastal ning lõpuks seniilsusena tema elu viimasel kümnel aastal.
Esimene haigus algas 17. oktoobril 1788, kui George´i tabas Windsori lossis “sapiatakk”, mis väljendus palaviku, terava kõhuvalu, hingamisraskuste, valutavate liigeste, nahalööbe ning palavikuhoogudena. Viis päeva hiljem tekkis deliirium – teadvuse segadus, mis avaldus lakkamatu jutukusena ning “vaimu rahutuses ja närvilisuses, mis talle sugugi puhkust ei anna”. Esialgne diagnoos oli podagra, kuid George teadis, et see ei ole õige. Ta teadis ka seda, et ei ole võimeline oma kõnet kontrollima ja rääkis “keha täieliku kokkuvarisemise ohust”. Kuna deliirium süvenes, mainisid arstid juba George´i “vaimusegadust”. Kammerteener kandis ette, et kuningas “kujutab ette, et London on uppunud, ja käsib end jahil sinna purjetada”. Kõik kuninglikud raviarstid olid ühel nõul, et haiguse on põhjustanud hulk liiga külma ilmaga tehtud valiõppusi. Buckinghami hertsogi vend kirjutas, et: “põhjuseks on kehavedelikud, mis hakkasid jalgades tunda andma ning kust kuninga ettevaatamatus need sisikonda ajas, ning arstirohud, mida tuli tema alu päästmiseks kasutada, need on sealt ajudesse löönud”. Ravimeid ja ravimise võtteid, mis pidid kurjad kehavedelikud välja tõmbama, olid järgmised: riitsinusõli ja senna segu, oksekivi, aadrilaskmine kuppude panemise ja kaanide asetamisega oimukohtadele ning sinepiplaastrid ja teised mähised, mida kutsuti “villiplaastriteks”.
Kuigi George füüsiliselt paranes, teadvuse segasus püsis ning hakkasid ringlema jutud tema hullumeelsuse kohta. Novembri lõpus viidi kuningas vastu tema tahtmist Kew´ kuningapaleesse, mis asus Londonist väljas. Seal oldud aeg oli George´i elus süngeim. Kuna kardeti, et abikaasa võib teda ärritada, hoiti nad lahus ning kuningas oli öösiti oma sängi külge seotud; tema lakkamatu kõnelemine muutus ebasündsaks. Järgmisel kuul kutsuti kohale Lincolnshire´i “hullumajapidaja” dr. Willis. Ta tõi kaasa hullusärgi ja hulga “füüsilisi abivahendeid”, kuna tema arvamuse kohaselt vajas kuningas taltsutamist. Selline äärmiselt jõhker elukorraldus sai osaks õnnetule kuningale.
See, et George´i ei näidanud mingeid paranemise märke, põhjustas Westminsteris ägeda poliitilise lahingu, mis on tuntuks saanud kui Regentvalitsuse kriis. Ööde kaupa vaidles parlament selle üle, kas võtta vastu seaduseelnõu, mis annab Walesi printsile täisvolitused juhtida Regentnõukogu ning valitseda oma isa asemel. William Pitt noorema juhitav tooride valitsus oli kuninga loodud. Nende huvides oli väita, et kuninga haigus on füüsilist laadi ning et ta saab terveks. Viigide opositsioon, kes pani oma lootused Walesi printsile, väitis, et hullumeelsus on püsiv.
Kaks tähtsamat raviarsti, dr. Warren ja dr. Willis, vaidlesid samuti kuninga haiguse olemuse üle. Raviarst dr. Warren ei leidnud haigusele mingisugust füüsilist põhjust ning kaldus toetama diagnoosi “hullumeelsuse tekkimine”, millest paranemist ta ei ennustanud. Temast sai viigide lemmikarst. Dr. Willis, kes tegeles “hullunute teadusega”, püsis veendumusel, et põhjus on füüsiline, ning ennustas paranemist. Pitt ja valitsus võitlesid tema poolel. Mõlemat arsti süüdistati poliitilistes eelarvamustes, kuid tõeline põhjus, miks nende arvamused nii märkimisväärselt erinesid, oli mõlemapoolne hoolimatus. Asjaolud kujunesid nii, et dr. Willis osutus targemaks. Veebruari keskpaigaks olid arstid ühel nõul, et George on paranenud ning teda võib terveks pidada. Poliitiline kriis ja kuninga haigus olid möödas.
Kõik sümptomid olid samasugused ka järgnevate, 1801. ja 1804. aasta vähem ohtlike hoogude ajal. Sümptomid ja deliirium tugevnesid iga kord, kui kuninga pulsisagedus tõusis. Seda tõlgendati kui head märki ning kuigi George´i elu iga kord ohtu sattus, oli selge, et “palavik” ongi vaimse meelesegaduse põhjuseks. Iga kord vajas kurnatud ja nõrk George kosumisaega, et täiesti terveks saada – jälle üks argument “hullumeelsuse“ vastu. Ometi see uskumus püsis, talletudes lõpuks ajaloolise faktina.
Siiski, tänu kahele briti psühhiaatrile, dr. Ida Macalpine´ile ja dr. Richard Hunterile, kes alustasid 1960. aastatel George III “hulluse” uurimist, on praeguseks üldiselt omaks võetud, et kuninga vaimse võimetuse juured peitusid korduvates ja tõsistes närvisüsteemi kahjustustes, mida põhjustas porfüüria.
See on üks närvisüsteemi haiguste hulka kuuluv tõbi, mille põhjustab mürgiste ainete ladestumine organismis. Porfüüria avastati 1930. aastatel, haiguse tundemärkideks on lillaka värvusega uriin ja väljaheide, mis tekivad verele punast värvi andvate lillakaspunaste vereliblede ületootmisest. Tulemiseks on närvisüsteemi mürgistus. George´il olid kõik selle haigusega seotud tunnused, välja arvatud kõrge vererõhk – mis jäi avastamata, sest arstid ei osanud tol ajal vererõhku mõõta. Kuigi raviarstid George´i uriini värvust märkasid, ei öelnud see neile midagi. Porfüüria on pärilik haigus. Vahel püsib ta peidetuna, aga tugeva mürgituse korral põhjustab tõsiseid vaevusi, mille all ka George III kannatas.
KASUTATUD KIRJANDUS
*Robert Stewart Ph. D., Clint Twist, Edward Horton “Ajaloo saladused”
* Maailma ajalugu