Kõrv ja kuulmine

Inimese kõrvad on nii kuulmis- kui ka tasakaaluelunditeks. Inimestel on kaks kõrva, mis koosnevad kolmest osast: välis-, kesk- ja sisekõrvast. Kesk- ja sisekõrv asuvad hästi kaitstult kolju sees, silmadest all- ja tagapool.

Väliskõrva moodustavad kõhrest ja nahast koosnev kõrvalest ning väline kuulmekäik. Kõrvalest püüab helilaineid ja koondab need kuulmekäiku.

Inimese kõrvalesta lihased on evolutsiooni käigus taandarenenud ja seetõttu ei saa inimene oma kõrvalesti heliallika suunas pöörata. Kui keegi räägib kõrvade liigutamisest, siis mõeldakse hoopis kõrvalestade liikumist koos peanahaga.

Väliskõrv

Väline kuulmekäik on veidi kõver, umbes 2,5 cm pikkune toru, mis lõpeb õhukese pingul naha ehk trummikilega. Trummikile kaitseb keskkõrva külma ja mikroobide eest, olles vaheseinaks kuulmekäigu ja keskkõrva trummiõõne vahel. Helid jõuavad kuulmekäiku pidi trummikilele ja panevad selle võnkuma. Trummikilelt levivad helilained edasi keskkõrva.

Välises kuulmekäigus on kõrvavaigunäärmed, mis eritavad kõrvavaiku. Kõrvavaik takistab mikroobide ja tolmu sattumist kõrva sisemistesse osadesse. Näärmerakkude liigtalitluse korral kuhjub vaik kuulmekäiku ja ummistab selle, eriti kui kuulmekäik on liiga kitsas. Tekkinud vaigukork takistab helide levikut ja kuulmine nõrgeneb. Ka vee sattumisel kuulmekäiku võib kuulmine halveneda, sest vee mõjul kõrvavaik paisub.

Keskkõrv

Keskkõrva moodustab trummiõõs, milles on kolm kuulmeluukest- vasar, alasi ja jalus. Jalus on pisim luu inimkehas, see on umbes 3 mm pikk. Vasar on trummikilega kokku kasvanud ning on ühendatud keskmise kuulmeluuga- alasiga. Alasi on seotud jalusega. Jalus toetub esikuakent katvale membraanile, mille taga algab sisekõrv. Kuulmeluukesed annavad trummikile võnkumised edasi sisekõrva, võimendades samal ajal nende tugevust. Keskkõrvast algab kuulmetõri, mis avaneb neelu ja mille kaudu on keskkõrv ühenduses välisõhuga. Juba vastsündinu esimese hingetõmbega satub õhk trummiõõnde. Kuulmetõri on tavaliselt suletud ja avaneb vaid neelamise ajal. Siis pääseb õhk ninaneelust trummiõõnde ja õhurõhk mõlemal pool trummikilet võrdsustub.

Eelnevast selgub, miks tugevate helide korral, näiteks plahvatuse ajal, tuleb suu lahti hoida. Välisõhu rõhu kiirest muutusest tingitud survet trummikilele tajub osa inimesi ka lennuki õhkutõusmisel ja maandumisel, kui salongis valitseva ülerõhu tõttu tekib tunne, nagu läheksid kõrvad lukku. Selle vältimiseks on soovitatav sageli neelata, mida hõlbustab kommide lutsimine.

Sisekõrv

Sisekõrv paikneb kolju sees ning koosneb kahest eraldi osast, neil mõlemal on oma ülesanne. Üks sisekõrva osa kindlustab kuulmise, teine aga tasakaalutunnetuse. Sisekõrv kujutab endast õõnte ja looklevate kanalite süsteemi, milles saab eristada tigu, kolme poolringkanalit ja kahte kotikujulist moodustist. Erinevalt välis- ja keskkõrvast sisekõrvas õhku ei ole.

Sisekõrva kuulmiselund on tigu- teokujuline luustunud spiraal. Selles on vedelikuga täidetud kanalid, mis on üksteisest membraaniga eraldatud. Alumisel membraanil on arvukalt mikroskoopiliste kiukestega ühendatud kuulmisrakke.

Kuulmisrakkude kiud on erineva pikkusega. Teo tipuosas on need pikemad, teo algusosas aga ligikaudu kümme korda lühemad. Trummikilelt kanduvad helivõnked kuulmeluukeste kaudu edasi sisekõrva, pannes tigu täitva vedeliku võnkuma. Selle võnked ärritavad kuulmisrakke ning tekitavad närviimpulsse. Kõrvas on otsekui omalaadne mikrofon, mis muudab mehaanilise võnkumise elektriimpulssideks. Piki kuulmisnärve liiguvad impulsid peaaju kuulmiskeskusesse. Seal eristatakse närviimpulsid ja mõtestatakse need mitmesugusteks heliaistinguteks.

Kuulmine ja tasakaal

Kuna inimesed suhtlevad peamiselt kõneldes, on kuulmine väga tähtis. Kuulmine on võime kuulmiselundite abil tajuda ja eristada helisid. Kuulmine võimaldab teha kindlaks heliallika asukoha, hinnata helide tugevust ja saada muud informatsiooni. Inimene kuuleb kahe kõrvaga, seepärast suudab ta määrata, kust ja kui kaugelt heli tuleb. Kui inimene kuuleb ainult ühe kõrvaga, siis ta ei suuda eristada, mis suunast heli tuleb. Inimene võib helisid kuulda põhimõtteliselt kahel viisil. Helid kanduvad sisekõrva kas mööda kuulmekäiku, st läbi õhu, või otse koljuluude kaudu.

Kuulmiseks peavad helid jõudma sisekõrva kuulmiselunditele. Helilaineid juhivad kõrvalest, kuulmekäik, trummikile, kuulmeluukesed ning teos olev vedelik.

Kuulmise nõrgenemine ja heli kahjulikkus

Inimese vananedes kuulmine nõrgeneb. Probleeme tekib just kõrgema sagedusega heli korral. Halva kuulmise parandamiseks kasutatakse kuulmisaparaate, mis võimendavad helisid ja suunavad need sisekõrva. Kuulmise täielikku puudumist nimetatakse kurtuseks. Kurt inimene ei kuule isegi väga valju kõnet, ta ei kuule üldse. Kuulmishäireid võivad põhjustada vigastused, mitmesugused viirus- ja bakterihaigused, tugev müra ning isegi mõned ravimid.

Heli tugevust mõõdetakse detsibellides. Väga tugevad helid põhjustavad kõrvades valu ja nende tekitatud surve tõttu võib puruneda trummikile. Kui tugevad helid kestavad pikka aega, võngub trummikile kaua liiga suures ulatuses, mistõttu trummikile muutub vähem elastseks ja kuulmine nõrgeneb. Püsiva ja tugeva heliärrituse tagajärjel kõrv väsib. Väga tugev heli kahjustab  pikema aja jooksul ka kuulmisrakke ja inimene ei kuule enam hästi. Seetõttu on tööstuses oluline vähendada müra, pidevas müras töötavad inimesed peavad aga kõrvu kaitsma kõrvaklappidega.