KÕRB
Sõna “kõrb” tähistab enamikus maailma keeltes inimtühja, asustamata maa-ala.
ASEND JA KLIIMA
Kõrbed ja poolkõrbed levivad kuuma ja kuiva kliimaga aladel ning hõlmavad umbes veerandi kogu maismaa pindalast. Õhk on kõrbes väga kuiv, taevas pilvitu, sademeid langeb harva.

TAIMESTIK
Kuigi kõrb võib tunduda elutuna, on see tegelikult väga huvitavate taime- ja loomaliikide kasvu- ja levikualaks. Nii taimedel kui ka loomadel on välja kujunenud omapärased kohastumised eluks veevaeses ja suurte temperatuuri kõikumistega keskkonnas. Kõrbevööndis kasvavad peamiselt põõsad ja poolpõõsad, mis on osalt igihaljad, osalt heitlehised . Nende lehed on väikesed, tihti asenduvad okastega. Kõrbetaimed sisaldavad tugevalõhnalisi eeterlikke õlisid. Paljudel taimedel on väga sügavale ulatuv ning tugevalt hargnev juurestik. Selline juurestik võimaldab kõrbekuumuses vett kätte saada. Mõned taimed koguvad niiskel ajal vee oma juurtesse, vartesse, lehtedesse või viljadesse ning kasutavad seda hiljem põuaperioodi kestel. Sellised taimed on näiteks aaloe, kaktused. Enamik kõrbetaimi on lühieataimed, kes kasvavad ja arenevad paari- kolme nädalaga. Pärast seda puistab osa neist oma seemned laiali ja sureb. Teised elavad ebasoodsa kuivaperioodi üle maa-alustes säilitusorganites.
MULLASTIK
Kõrbevööndi mullad sisaldavad väga vähe huumust ja on sellepärast helehallid. Osades muldades, kus on põhjavee tase kõrgem, tõuseb päikesekiirguse toimel maasisene vesi sügavamatest kihtidest pinnale ja aurub. Selle tulemusel ladestub mulla pinnale sooli.
LOOMASTIK
Enamikele loomadele on iseloomulik öine eluviis. Päevase kuumuse eest otsivad nad varju maa sees. Kõrbeloomad on heledavärvilised, väikese kehaga, kuid tihti pika sabaga. Sabasse või ka küüru ladestuvad rasvad. Väga olulised on mitmed talituslikud kohastumused. Paljud loomad jäävad suveunne. Paljudel puuduvad higinäärmed, kuid omavad soolanäärmeid, et eritada organismist sooli niiskust kaotamata. Kõrbes elavad roomajad - maod, varaanid, kilpkonnad. Neil on vettpidav nahk, nende ihusoojus sõltub otseselt päikesekiirgusest ja kuumuse vältimiseks varjuvad maasse.
OAAS
Suurtel liiva-, savi-, või kiviväljadel on kohti, kus põhjavesi ulatub maapinna lähedale ja loob elustikule soodsamad tingimused. Need on oaasid. Seal tegelevad kõrberahvad nii taime- kui loomakasvatusega. Oaasides kasvatatakse datlipalme, nisu, otra, maisi ja hirssi. Datlipalm on oaasipõllunduse peamine kultuur. See annab elanikele kõike, mis neil elus vaja läheb: datlid on toiduks, puidust ehitatakse elumajad ja valmistatakse tarbeesemeid, lehed lähevad loomasöödaks või ehitusmaterjaliks.
INIMESED KÕRBES
Kõrbevöönd on üks maailma hõredama asustusega loodusvööndeid, sest tingimused inimeste eluks on seal ebasoodsad. Paljudes kõrberiikides toodetakse soola. Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida kõrberiikide jõukuse allikaks on suured nafta- ja gaasivarud. Aafrika lõunapoolsetes kõrberiikides on teemandi, kulla, uraani jt. kaevandusi. Maavarade leiukohtadesse ongi tekkinud suuremad kõrbeasulad. Kõrbe põliselanikud on hästi kohanenud kuivuse ja kuumusega. Nad oskavad hankida vett nii taimedest, loomadest kui ka kuivast pinnasest. Parasvöötme kõrberahvad kannavad aasta läbi loomanahkseid kasukaid, mis kaitseb neid päeval (suvel) ülemäärase kuumuse eest ning öösel (talvel) külma eest. Suurem osa kõrberahvaid tegeleb rändkarjakasvatusega. Peamiseks koduloomaks on kaamel, kellelt saadakse piima ja liha. Nahast ja villast tehakse riietusesemeid. Kaamel on peamine liiklusvahend kõrbes. Kaamelikarja suurus näitab rikkust.
KÕRBESTUMINE
Kõrbestumine on nähtus, mis seisneb taimkatte, mullastiku jm. looduskomponentide halvenemises kuiva kliimaga aladel. Kõrbestumine on üks keerukamaid ja kiiremini arenevaid protsesse, mis on muutumas tõsiseks ülemaailmseks probleemiks. Kiiresti kasvav rahvastik vajab rohkem toitu ja sellepärast haritakse põldudeks kogu selleks sobiv maa. Rändkarjakasvatajad ehk nomaadid suurendavad kariloomade arvu ja liiguvad väljakurnatud aladelt edasi soodsamatesse piirkondadesse. Kuid nende “põgenemine” kõrbe eest toob kõrbe nendega kaasa. Kui pärast põuaperioodi ei lasta põllu- ja karjamaadel normaalselt taastuda, on tulemused katastroofilised. Loodusele teeb liiga ülekarjatamine, põllumuldade kurnamine ja ka puude ning põõsaste kütteks raiumine.
KASUTATUD KIRJANDUS
*Loodusgeograafia põhikoolile III
*EE köide 5