Polegi nii võimatu kirjutada kunstnikust, kelle töid sa näinud ei ole. Vähemalt teadlikult mitte. Kuna on tegemist eesti rahvusliku maalikunsti rajajaga, siis teavet jagub. Niisiis – Köler  sündis 8.märtsil 1826.a. Vastemõisa vallas Kõõbral. J.Köler oli mulk, sündis ja kasvas väga vaestes oludes. 13-aastaselt pidi hakkama ise elatist teenima. Käis Viljandis elementaar- ja kreiskoolis, õppis Cesises Faberi töökojas maalriametit. Ta oli algul maalri õpipoiss, hiljem sell.

         1846 aastal asus ta elama Peterburi, astus Kunstide Akadeemiasse, mille lõpetas 1855.aastal. J.Köler sai lõputöö "Herakles toob Kerberose põrguväravast" eest väikese kuldmedali. 1857.aastal tegi täiendusreisi läbi Saksamaa, Hollandi ja Belgia Pariisi. Enne välismaale sõitmist peatus kunstnik kodukohas Lubjassaarel, kus ta maalis oma ema ja isa portreed - hingestatud ja südamlikud taluinimeste kujutised. 1858. aastal siirdus Rooma ja tegeles seal maalimise ja oma tööde esitamisega. Maalis rohkesti Itaalia maastikke ja rahvatüüpe. Akadeemikunimetuse sai Köler Peterburi Kunstide Akadeemialt 1861.a., pärast seda, kui oli Roomas näitusele esitanud Cesese kiriku altarimaali teisendi „Kristus ristil” (originaal valmis kunstnikul 1858.a.)  Nii sai saunamehe pojast akadeemik.

          1862.a  pöördus Köler tagasi Peterburgi, kus ta sai õpetajakoha Kunstide Edendamise Seltsi koolis. Venemaal elades  külastas ta tihti kodumaad ja kodukohta. Kodumaistel teemadel on tehtud "Kunstniku sünnipaik", eesti neiu kujutis "Ketraja". Ühiskondlikult tähtsad olid  1864.a. maalitud F.R.Kreutzwaldi portree ja  feodalismivastane allegooriline kompositsioon „Ärkamine nõidusunest”. Pilt sümboliseeris eestlaste ja lätlaste rahvuslikku ärkamist (praegustel andmetel kadunud, on säilinud vaid eskiis ).Vaeses peres kasvanuna tundis Köler meie rahva majanduslikke ja ühiskondlikke kannatusi põhjalikult.

          Peterburis töötas Köler end kadestamisväärse positsioonini: ta on portreteerinud tsaar Aleksander II, olnud tsaari tütre joonistusõpetaja, õukonnanõunik, III järgu Anna ordeni kavaler, 1867. aastal anti talle Peterburi Kunstide Akadeemia poolt professori tiitel. Seda meistriteose "Riigikansler vürst Gortšakovi portree” eest (õli, Moskva Ajaloomuuseum). Kölerist sai väga kaalukas mees -  professor, kes liigub Peterburis vene võimukandjate kõige kõrgemas seltskonnas ja kellel on head tutvussidemed keisriga ja keisrikojaga.

          Kaugel välismaal, Roomas ja Pariisis aastaid elades omandas Köler liberaalse-radikaalse maailmavaate ja suhtus soojalt oma rahva kannatustesse. Ja tänu sellele, nagu ma aru saan, võib Kölerist rääkida ka kui eesti rahvusliku liikumise juhist - ja just demokraatliku suuna juhist. Köler oli poliitikamees, kes Venemaal elades “molberti tagant pinda sondeeris”. Mees, kes “Eesti asja” ka Peterburis tahtis ja julges ajada ning kellele oli tähtis rahva käekäik, kelle hulka ta ise kuulus.  Köler oli rahvusliku ärkamisaja esimese puhangu – palvekirjaliikumise - üheks keskseks kujuks. Riskeerides vabadusega, toimus just tema eestvedamisel 1864. aastal tema isatalus tähtis „Lubjasaare koosolek”, kus otsustati saata keisri Aleksander II juurde saatkond palvekirjaga, milles juhiti tähelepanu üle jõu käivatele maksudele ja kohalike võimude omavolitsemisele. Neil aastail oli Köler mitmel korral Peterburis eesti talupojadelegatsioonide juhendaja, kui need palvekirjade- ja reformiettepanekutega valitsuse poole pöördusid. Eesti rahvusliku liikumise kõrgajal koondas Köler enda ümber Peterburi patriootide radikaalse tuumiku ning osales paljudes rahvusliku liikumise üritustes. Köleri ümber koondunud "Peterburi rahvasõprade" rühmitus oli tihedas kontaktis Kreutzwaldi, Jakobsoni, Hurda ja teiste rahvusliku liikumise juhtkujudega. Pärast Carl Robert Jakobsoni surma 1882. aastal langeski rahvusliku liikumise juhtimise ränk koorem Johann Köleri õlgadele.

         Vaatamata pikaajalisele elamisele Peterburgis ei venestunud Köler kunagi hingeliselt, vaid jäi südames ja tegudes alati truuks Eesti maale ja rahvale ning tegi kõik temast sõltuva, aitamaks kaasa maarahva vabanemisele baltisaksa parunite omavoli alt. Liikudes ja suheldes Peterburis vene võimukandjate kõige kõrgemas seltskonnas ja omades häid tutvussidemed keisriga ja keisrikojaga, rõhutas ta korduvalt, et on eestlane. Sellega teadvustas ta võimuladvikule ikka ja jälle eestlaste olemasolu.

          Peale poliitikamehe oli  Köler ka Eesti rahvuskultuuri eluõiguse eest võitleja. Köleri ja tema mõttekaaslaste innustusel kiirenes Eesti aladel maakeelse trükisõna, eelkõige õpikute ja perioodiliste väljaannete trükkimine, mis aitas kaasa ka rahvuse eneseteadvuse kasvule. Köler oli kõrgema eestikeelse kooli, keisrihärra Aleksandri järgi nimetatud Aleksandrikooli idee tuline pooldaja. Ta aitas C. R. Jakobson’il saada väljaandmisluba oma võitleva ajalehe “Sakala” tarvis. On iseloomulik seegi, et sageli lisas ta oma perekonnanimele üldnime "Wiliandi", signeerides nii mõnigi kord oma maale. 1872. aastal loodi Tartus Eesti Kirjameeste Selts, mis tegutses kuni 1893. aastani. Seltsil oli suur tähtsus eesti kirjanduse ja kultuuri arendamisel, selle tegevusest võttis osa C. R. Jakobson’i, M. Veske, K. A. Hermann’i jt. kultuuritegelaste kõrval ka J. Köler.

          Kunstnik suri 22. aprillil 1899. aastal. Tema põrm toodi Peterburist kodumaale ja maeti Suure-Jaani kalmistule oma vanemate kõrvale, kelle eest oli ta hoolitsenud kogu nende eluaja. Matmispaika tähistab skulptor A.Adamsoni hauasammas.

           Nagu kahjuks sageli ikka suurkujudega juhtub, sai Köleri looming tõeliselt kuulsaks siis, kui kunstnik ise enam elus ei olnud. Talle on püstistatud mälestussammas Viljandis (1976.a. mil tähistati rahvusliku maalikunsti rajaja 150. sünniaastapäeva, skulptor E.Viies). 5.juunil 1992.a. moodustati Johann Köleri Fond, et koguda raha ja korrastada J.Köleri sünnikoht ning teised tema elu ja tegevusega seotud paigad. 2001.a. oli Eesti Kunstimuuseumis Toompeal (Rüütelkonna hoone, Kiriku plats 1) eesti esimese professionaalse maalikunstniku 175. sünniaastapäevale pühendatud näitus. Johann Köleri sünniaastapäeva tähistamine igal aastal märtsikuus on Vastemõisas muutunud traditsiooniks.

          Ja olengi ringiga tagasi jõudnud sinna, kus Köler sündis. Johann Köleri kodukohas Lubjassaarel elavad Johanni venna Andrese poja-poja abikaasa Liisa ja Liisa tütar Linda abikaasaga. Praegused Lubjassaare hooned on põhiliselt ehitatud enne sajandivahetust ja Eesti muinsuskaitseameti hinnangu kohaselt pakub see arhitektuurset huvi kui Põhja-Viljandimaa taluehitiste näidis XIX saj.lõpust ja XX saj.algusest. Asjatundjate arvates on eriti väärtuslik avarate kambritega rehielamu, teised hooned vajavad renoveerimist. Rehetoas on juba väike ajalooliste esemete näitus. Praeguseks on moodustatud Lubjassaare pere lastest ja sugulastest mittetulundusühing - Johann Köleri Muuseumi Ühing, kes korraldab Lubjassaare talumuuseumi renoveerimist ja väljaehitamist.

           Köler oli eesti rahvusliku liikumise tuline eestvõitleja, kes ei tunnistanud aga mässajaid kunstis. Traditsioonitruu loojana juba omas ajas, vältis Köler äärmusi ning põlgas kriitilist realismi, mis osutas igapäevasele ja inetule. Akadeemiku ja professorina pälvis Köler ametliku tunnustuse portretistina Peterburi kõrgseltskonnas ja Vene keisrikojas, publikumenu tõid heroilised loodusvaated ja idüllilised salongimaalid.

       Viljandimaal sündinud, Peterburis õppinud ja elanud Johann Köler oli päritolult talupoeg, ühiskondlikelt vaadetelt demokraat ja kunstnikuna aadlik. Ta oli mees, kes jõudis oma eluajal palju. Ta oli omaaegne kuulsaim eestlane. Inimene, keda teatakse ja mäletatakse nüüdki.