KAS NAPOLEON MÜRGITATI?

Viimane paik, kuhu Napoleon maapakku saadeti, oli Atlandi ookeani lõunaosas paiknev kõle Saint Helena saar. Seal suri ta 1821. aasta mais suhteliselt noores eas, 51-aastasena. Tema surmatunnistusel mainiti maovähki, aga tal ei ilmnenud mingeid selle haiguse üldteada tunnuseid. Seetõttu oletab tänapäeva teadus, et suure tõenäosusega Napoleon mürgitati. Kui see oli nii, siis kes oli mürgitaja, millist mürki kasutati ja kuidas see manustati?

Pärast kaotust Waterloo lahingus 1815. aasta juunis leidis Napoleon end taas kord välja saadetuna. Enne Waterlood oli ta pagenduses Elba saarel. Nüüd oli ta saadetud kaugele Saint Helenale. Siin oli Napoleoni peamine vaenlane igavus. Endist imperaatorit huvitas vaid üks asi ja see oli tema ise.

Kuhu iganes Napoleon vaatas, aitasid pilgu eest läbi vilksatavad Briti sõdurid meenutada tema langust, kuigi valvurid andsid oma parima, et teha ta elu meeldivaks. Et ta tunneks end mugavalt ja hästi, sisustati tema jaoks vannituba, ruum raamatute ja kaartide jaoks ning suur võõrastetuba. Teda ümmardasid 20 teenijat. Tema kokk valmistas kunstipäraseid maiustusi. Toitu serveeriti portselanilt ja hõbeliudadelt. Napoleon sõi hästi oma viimaste päevadeni, ja suri priskena. Selles polnud midagi ebatavalist, kui jätta kõrvale otsustav tõsiasi, et lahkamine määras surma põhjuseks maovähi. Maovähk on aga kurnav haigus. Sellest ajast peale on ajaloolased otsinud mõnda muud seletust tema surmale.

Tõeline põhjus hakkas selguma alles hiljuti, kui kanadalasest Napoleoni-uurija Ben Weider ja Rootsi toksikoloog Sten Forshufvud testisid viit Napoleoni juuksesalku. Need olid võetud tema peast päev pärast surma ja säilitatud praegusajani. Üksikasjalise teadusliku analüüsi tulemisel leidsid Weider ja Forshufvud Napoleoni juustest ebatavalise suure koguse arseeni, see oli 5-38 korda suurem normaalsest kogusest. Samuti varieerus arseeni hulk juuksekarva eri osades, mis tähendas, et Napoleoni organismi sattunud arseeni kogus erines päevade lõikes suuresti. Analüüsi täpsust kinnitas 1995. aastal Washingtonis asuv Föderaalse Juurdlusbüroo mürkide uurimise osakond. Napoleon sai suuri arseeniannuseid päevade kaupa erinevalt, nii et mürgistuse saamine joogiveest vms. On ebatõenäoline. Mürgitamine pidi olema tahtlik.

Arseen üksi endist imperaatorit ei tapnud. Mürgitamine toimus aeglaselt. Aeglane protsess pidi jätma mulje, et Napoleon on surnud loomulikel põhjustel. Mürgitamise viimane vaatus algas 1821. aasta märtsi lõpus, kui dr. Antommarchi (Napoleoni ihuarst) püüdis vastupunnivale Napoleonile esimest korda manustada oksekivi (aine, mida kasutati haigete oksenduse esilekutsumiseks). Korduval kasutamisel kulutab oksekivi maoseinu, kuni normaalne okserefleks kaob. Siis on võimalik mürki manustada, ilma et magu selle välja tõrjuks.

Kuu aega hiljem manustati Napoleonile oržaadi, mis on jahutav segu apelsiniõite veest ja mõrumandlitest (sisaldavad sinihapet). Napoleonile öeldi, et see jook leevendab põletavat janu – üht arseenimürgistuse iseloomulikku tunnust. Imperaatori kustutamatu janu jätkus ja ta jõi aina rohkem oržaadi.

3.mail andis Napoleoni ustav teenija Louis Marchand talle suhkruvees lahustatud kalomeli. See pidi aitama vabaneda kõhukinnisusest, mis on samuti arseenimürgistuse tunnus. Kalomel ja oržaad ühinesid Napoleoni maos, muutudes tapvaks mürgiks – elavhõbedatsüaniidiks.

Sel õhtul saabus lõpuks kriis. Napoleoni viimased tunnid olid väga vaevarikkad. Äge higistamine tõi kaasa voodiriiete pideva vahetamise. Siis kaotas Napoleon teadvuse. Ta suri 5. mai õhtul 1821 aastal. Dr. Antommarchi sooritas lahkamise. Ta avastas, et Napoleonil puudusid ihukarvad – ka see on tüüpiline arseenimürgistuse sümptom.

Et Napoleon suri ebaloomulikku surma, on peaaegu kindel. Kuid kes ta mõrvas? Kes see ka ei olnud, pidi ta viibima Saint Helena saarel ja Napoleoni lähedal. See ahendab kahtlusaluste nimekirja ainult kahele inimesele: Louis Marchand´ile ja de Montholonile. Et Napoleoni oleks reetnud pühendunud sõber Marchand, on ebatõenäoline. Montholon aga võis oma isanda vastu vimma pidada. Pealegi Napoleoni testamendi tingimuste kohaselt sai just de Montholon suurima osa tema varast – mis oli selleks ajaks tohutu, 2,2 miljoni frangi suurune summa.

Tuleb rõhutada, et kõik need tõendid on kaudsed. Keegi tappis Napoleoni ja kõige tõenäolisem kahtlusalune on de Montholon. Kui de Montholon oli tõesti süüdlane, kas ta toimis kõrgema võimu korralduste kohaselt? Oli ta Briti valitsuse ja Louis XVII agent? Nii Bourbonid Prantsusmaal kui ka inglased soovisid Napoleoni areenilt kadumist, mõlemal poolel olid selleks omad mõjuvad põhjused. Üks on aga kindel: tõenäoliselt ei lahene see müsteerium kunagi.

KASUTATUD KIRJANDUS

*R. Stewart Ph. D., C. Twist, E. Horton “Ajaloo saladused”

*J. B. Teeple “Maailma ajalugu”