Kallis Eesti kodanik, kirjutan teile sellest, millist abi võib osutada noorsugu võitluses vaesusega

Rikkusest ja vaesusest on palju räägitud. Inimeste väärtushinnangud on väga erinevad ja seega mõistetakse rikkuse ning vaesuse all erinevaid asju.
Mõni peab rikkuseks perekonda. Kui inimesel on olemas elukoht, abikaasa ja lapsed, on ta rikas. Paljud aga väidavad, et suur perekond on pigem vaesuse tundemärk. Mõnedes riikides see tõesti nii ka on, aga Eesti-sugusel väikeriigil peab püsimajäämiseks järelkasvu olema.
Viimasel aja Internetis surfates on kindlasti paljudele silma jäänud päevaküsitlused ja nende vastused, mis räägivad selget keelt, et rahva suurim hirm on vaesus. Kui inimene kaotab töö, siis kaovad tihti ka sõbrad. Kindlasti on paljud endalt küsinud, miks see muidu nii heasüdamlik ja abivalmis sõber koos tööga läks? See tõestab jällegi vanarahva tarka ütlust, et sõpra tunned hädas.
Mõned on vaesed mõistuselt. Nii kahju on vaadata tänavatel ropendavaid noori, kes enamiku oma koolipäevadest kusagil mujal kui koolis veedavad. Kas siin on süüdi vanemate õhuke rahakott või noorte endi tühi peakolp? Julgen arvata, et sellele küsimusele vastust ei leidugi.

Maailma 1.2-1.3 miljardist vaesest moodustab 70% naised. Eriti tõsine on vaesuse roll arengumaades ja Ida-Euroopa riikides. See on olnud globaalse majandusliku arengu tulemus. Naistel ei ole täielikku ja võrdset võimalust majanduslike ressursside juurde ja nad ei saa igalt poolt laenu, üldiselt ei ole neil meestega võrdsed õigused. Maailmas loetakse ¼ majapidamiste juhiks naist, need pered on enamasti vaesemad kui meeste poolt juhitud majapidamised. Valitsused peaksid andma meestele ja naistele võrdõigused.
Probleemiks on ka noorte tegevusetus, Eesti puhul eriti Narvas. Noorte väljavaated tööd leida on samuti kahtlased. See soodustab seda, et noored kasutavad alkoholi ja uimasteid – uimastid on kõigile kättesaadavad. See algas juba ammu, kui lagunes Nõukogude Liit (NL) ja koos sellega ka komsomoli- ja pioneeriorganisatsioon. Ei olnud enam ei pioneere, ei kedagi. Noortel ei olnud enam midagi teha. Pole kedagi, kes nendega tegeleks. Neil on palju vaba aega ja vaba aja külluse tõttu tekivad sellised huvid nagu alkohol, kõiksugused uimastid, vägivaldsus. See tõmbab sisse.
Koolis on neil väga raske. Eksamid on vaja hästi teha. Kui peale kooli tööd ei leia, siis pole seal kuskil õppida ka. Võib-olla lähevad kuhugi. Neid, kes on endale koha leidnud, on väga vähe. Neid on vanemad või tuttavad aidanud. Aga palju on selliseid, kes on ripakile jäänud.
Nendel noortel jääb ka kõige muu seas tahtejõust puudu. Muidugi võiks olla rohkem inimesi kes noorte inimeste vaba aega sisustaksid, aga neid eriti pole. NL-u ajal oli pioneeriks olemine kohustuslik, muidugi oli ka neid keda kodust keelati ja seal ei osalenud. Kui organiseerida igasuguseid noorte vaba aega sisustavaid üritusi, siis peaks leidma midagi, mis pakuks neile huvi.

Minu arvates sobiksid noortejuhtideks just nooremad inimesed ise. Kes on ise ettevõtlikud, kellel on eesmärk ja tahe teisi aidata. Sel juhul on nad teistele eeskujuks. Samas on ka temal noortega kergem suhelda ja saab tihtipeale neist paremini aru, sest ta on ise peaaegu eakaaslane. Muidugi võivad olla ka eeskujuks vanemad inimesed, aga tihti ei suuda nad jõuda noorte probleemide tuumani, vaid hakkavad kohe rääkima nii, kuidas on õige. Neil ei pruugi tulla meelde, et nemadki kunagi umbes nii mõtlesid. Seega oleks hea, kui noortejuht oleks isegi veel noor ja suudaks neid paremini mõista.
Ma oletan, et kui noored kasutavad veel uimasteid ja alkoholi, siis ei suuda nad endale tihti sihtmärke veel püstitada. Kui aga nendega on toimunud juba pikemat aega tegevus – isegi kui nad pole uimasteid täielikult maha jätnud, vaid on teinud seda osaliselt – suudavad nad seda juba teha.

2003 aasta 3-11. augustil toimus Rootsis rahvusvaheline noortefoorum (International Youth Event). Põhiline tegevus toimus kaheksas grupis. Iga meeskond tegeles neli päeva küsimusega, mis oli antud lahendada Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni(ÜRO) poolt. Arutati vaesuse ja nälja probleemi, omandatud immuunsuspuudulikkuse sündroomi (AIDS), keskkonna või globaalse koostöö teemat.
Nädala lõpuks kirjutati kokku oma nägemus, kuidas antud küsimus lahendada ning see esitati ka ÜROle. Tõesti, noored polegi nii rumalad, kui sageli arvatakse. Igatahes üheskoos mõeldi välja vägagi geniaalseid lahendusi.
Vaesus ei ole lahendamatu probleem, aga palju oleneb siiski inimesest endast, sallivast suhtumisest kaaslastesse, eesmärgikindlast tegevusest ja eelkõige õppimisest.