Jüriöö ülestõus 1343-1345

SISSEJUHATUS

Jüriöö ja jüripäeva omaaegne tähendus ning kombestik on tänapäevaks enamvähem ununenud, kuid ometi tähistame jüriööd aastast aastasse igal kevadel. Põhjuseks on ligi kuus ja poolsada aastat tagasi, 1343. aasta jüriööl alanud eestlaste suur ülestõus, Jüriöö ülestõus, Eesti vanema ajaloo üks kõige tuntumaid ja südamelähedasemaid sündmusi. Loodetud edu ja vabadust ülestõus sellest osavõtjaile ei toonud, kuid kaugemast perspektiivist vaadatuna ei jäänud ta sugugi tulemusteta.

1880. aastal ilmus Eduard Bornhöhe „Tasuja“, mille 17-aastane autor pani uuesti leegitsema Jüriöö ülestõusu sajandeid kustunud märgutule. „Tasuja“ näol lõi Bornhöhe tähtteose, milles kirjanduskriitikud võivad erilise vaevata leida kunstilisi puudusi ja küündimatust, ajaloolased libastumisi ja ebatäpsusi faktides, mis aga haaras jäägitult tolleaegseid lugejaid, aitas otseselt kaasa rahvuslikule vabadusliikumisele ja on jäänud eesti kirjanduses tänapäevani püsima ühe kõige loetavama teosena.

„Tasuja“ on suuresti mõjutanud seda, et Jüriöö ülestõus on eesti rahvale saanud rõhumisevastase võitluse ja vabadusiha sümboliks. See on varandus, mille väärtust on raske üle hinnata.

Jüriöö ülestõusust rääkides meenuvadki kõigepealt ilukirjanduslikud teosed, nagu Bornhöhe „Tasuja“ ja „Villu võitlused“, Enn Kippeli „Jüriöö“, Aadu Hindi „Vesse poeg“, Eugen Kapi „Tasuleegid“ ja paljude eesti kunstnike teosed, mis kujutavad seda dramaatilist ja kangelaslikku heitlust. Vahest alles seejärel tulevad meile meelde kooliõpikust loetud faktilised teated.

Tahtmata kuidagi eitada kõige selle väärtust, mida Jüriöö aineil on loodud kunstilises vormis, tuleb siiski tõdeda, et niiviisi kujundatud pilt on ühekülgne. Ei saa rahulduda ainuüksi ülestõusu romantilise sära ja ilutsemisega.

Alljärgnevas ülevaates on püütud saada ülevaade Jüriöö sündmuste käigust, mis said alguse 1343. aastal ning lõppesid mõni aasta hiljem Saaremaa alistumisega. On toodud erinevate kroonikute kirjutisi ning püütud vältida kuiva faktide ettesöötmist. Jüriöö ülestõusu kronoloogia ning sündmuste käiguga peaks tuttav olema iga eestlane.

1. Taanlaste taotlused ning eestlaste ja vasallide vastuseis

Jüriöö ülestõusu põhjustas Marburgi Wigandi kroonika järgi Taani kuninga vasallide omavoli ja vägivald, ülestõus oli suunatud vasallide vastu. Noorem riimkroonika rõhutab kogu aeg ülestõusu saksavastast iseloomu.

Taani ulatuslikud taotlused Eesti aladele algasid XII sajandil. 1160-ndate aastate keskel määras Lundi peapiiskop Eskil Prantsusmaal õppinud munga Fulco Eestimaa piiskopiks. Paavsti toetusel kavandati Põhjamaa riikide ühist suurt ristiretke Eestisse. Sõjakäik siiski ei teostunud, Fulco ise käis küll vähemalt kahel korral Eestis, saavutamata mingit edu. Püüded Eestimaa vallutamiseks Taanis aga sellega ei lõppenud.

XIII sajandi alguseks võis Taani konkureerida oma võimsuselt ja ulatuselt tolle aja mõjukaima, ehk küll juba nõrgenenud Saksa-Rooma riigiga. Taani käes oli suur osa Läänemere rannikust ja edasiseks sihiks sai valitsemine kogu Läänemere üle.

1206. aastal toimus taanlaste karistusretk Saaremaale. Nimelt olid saarlased 1203. aastal käinud edukal röövretkel Taani aladel. Taanlaste sõjakäik ei andnud aga loodetud tulemusi.

1219. aasta juulis jõudis Valdemar II oma laevastikuga Tallinna alla. Lahing eestlastega lõpuks võideti. Sellest lahingust on pärit ka legend kuulsast Danebrogist(Taani lipust). Seejärel lahkus Taanlaste kuningas, Valdemar II, Eestist, jättes siia oma valdusi valitsema peapiiskop Andrease.

1227. aastal okupeeris Ordu Taani alad Eestis. 1238. aasta Stensby lepinguga sai küll Taani Eestimaa tagasi, kuid selle ajaga oli selle valitsev kiht jõudnud juba saksastuda ja Taanil tuli olukorraga leppida. „Taani hindamisraamatu“ järgi kuulus 1241. aastal Taani kuningale Harju-Virus vaid 20 protsenti maavaldustest, 5 protsenti oli kiriku käes ja ülejäänud osa oli läänistatud vasallidele, kelle hulgas domineerisid sakslased.

Vasallid moodustasid oma korporatsiooni, millel juba hiljemalt 1259. aastal oli oma pitser. Vasallid olid enamasti ka rüütlid. Rüütliseisuse õiguseks oli omada lääne ja mõisaid, omada vappi ja kasutada seda kui pitserit, olla meeskohtus kohtunik, kaasistuja ja otsuselangetaja, võib-olla ka vabastatus kõigist maksudest ja koormistest.

Sellised olukorrad Põhja-Eestis muutsid Eestimaa valitsemise Taanile üsnagi tülikaks ja vähetasuvaks. Juba XIII sajandil tekkis plaan Eestimaa võõrandada, et saada raha Taani riigile vajalikumate probleemide lahendamiseks, oma kodu- ja troonipoliitika tarbeks. Vasallid olid aga võõrandamise vastu. Neile oli Taani kuninga nimeline ülemhärrus väga meelepärane, üleminek mõne teise maahärra võimu alla võinuks kaasa tuua vasallide õiguste vähenemise.

Taani jätkas siiski visalt oma püüet maha müüa Eestimaa hertsogkond. Saksa ordu ei olnud algusest peale rahul Põhja-Eesti minekuga Taani valdusesse ja oli sellega leppinud vaid olude sunnil. Sedamööda kuidas ordu positsioon tugevnes, võtsid taotlused Põhja-Eesti liitmiseks orduriigi koosseisu reaalsema kuju. 1341. aastaks jõuti juba niikaugele, et 21. mail oli valmis kirjutatud Harju-Viru müümisleping. Kuningas Valdemar müüb selle kohaselt Harju-Viru koos Tallinna, Rakvere ja Narvaga 13 000 marga puhta hõbeda eest Saksa ordu kõrgmeistrile. Vasallidel õnnestus lepingu täitmist vaid veidi edasi lükata, kuid üldiselt püüti nüüd võtta oma maadest ja alluvatest kõik, mis võtta andis. Seetõttu pole ka ime, et talupojad kannatasid erakordselt suurte koormiste all ning vasallid oleksid sisuliselt enne teise võimu alla minekut oma maad ja selle elanikud surnuks kurnanud. Selle vastu küpseski eestlaste peas plaan korraldada ülemaaline ülestõus. Viimase tõuke andis eestlaste poolt saadikute läkitamine Taani kuninga juurde, et kurta üliraskete tingimuste üle. Sellest plaanist teada saanud vasallid aga püüdsid takistada saadikuid ning tarvitasid eestlaste vastu vägivalda.

2. Miks 23. aprill

Jüripäev oli talurahva tegeliku elu üheks olulisemaks tähtpäevaks aastas. Sellega algas õieti talurahva elus uus aasta, talutööde suvine ehk välistööde ajajärk, alustati tavaliselt põllutöid ning lõppes karja laudaperiood. Jüriöö valimine feodaalidevastase ülestõusu alustamise momendiks võis järelikult olla lähedane ja arusaadav just talupoegadele. Uut välitööde järku tahtis talurahvas alustada vabana feodaalidest, sealhulgas ka teotööst mõisapõldudel. Jüripäeva kommete hulka kuulus jüritule põletamine, mis oli ka ühendatud karja kaitsmisega. On teateid ka paugutamisest ja muu kära tegemisest jüritulede juurde. Märgutule süütamine sellisel ööl võis olla ülestõusnute osavaks võtteks, millega saadi asjassepühendatuile anda signaal, ühtaegu vältides vastuabinõude kiiret tarvituselevõttu sakslaste poolt ning võimaldas tabada viimaseid ootamatud isegi sel juhul, kui nad kuulsid kära ja nägid tulede süttimist, sealhulgas põlevate mõisate kumasidki.

3. Ülestõusu algus

On arvatud, et ülestõusu märgutuli süüdati Raikkülas Paka mäel, mida peetakse muistsete eesti hõimude esindajate nõupidamise kohaks. Teine versioon märgib, et märgutuli võidi anda ka Saha kabeli juurest, mis asub hästi nähtaval kõrgendikul, mis oli muistne kultuskoht, kus tunduvalt hilisemal ajal olid veel kasutusel paganlikud ohverdamiskombed.

Eestlased tunginud märguande süütamise peale korraga Harjus sakslastele kallale, löönud maha neitsid, naised, sulased ja teenijatüdrukud, aadlikud ja mitteaadlikud, kõik, kes olid saksa verd.

Padise klooster langes üsna kohe eestlaste rünnaku ohvriks. Tapeti 28 munka, üksnes abt ja mõned vähesed veel pääsesid. Eestlaste seisukohalt oli Padise klooster samasugune vaenlane nagu ilmalikud rõhujad, kloostril olid suured maavaldused, kus rõhuti talupoegi samuti kui ilmalike feodaalide mail, klooster oli võõra ja vihatud ristiusu ideoloogia levitaja ja kandja. Niisuguse vaenuliku pesa hävitamine kuulus loomulikult ülestõusnute tegevuse hulka.

Noorema riimkroonika Renneri ümberjutustuse järgi põletasid ülestõusnud maha ka kõik aadlikkude mõisad, käisid maa risti ja rästi läbi ning tapsid kõik sakslased, keda nad kätte said, seejärel olevat asutud 10 000 mehega Tallinna piirama.

Mõisaid leiame üle kogu Harjumaa kõigist kihelkondadest peale Hageri. Tihedalt on mõisaid maakonna põhjapoolses osas, Tallinna ümbruses, eriti sellest ida, kagu ja lääne suunas. Neid piirkondi loetaksegi ülestõusu algul kõige tähtsamateks võitlusrajoonideks, eriti Jüri-Jõelähtme ala, mis tundub moodustanud olevat just ülestõusu tuumiku.

Jüriöö ülestõus algas harjulastele väga edukalt. See sai võimalik olla tänud heale ettevalmistusele, mis pidi haarama kogu maakonna. Ülestõusnute sammud näitavad, et tegutseti otsusekindlalt, üksmeelselt ja kaasa lõi sõna otseses mõttes kogu rahvas. Võitlusse lülitusid ka naised. Sakslastele tuli selline üldine väljaastumine ilmselt ootamatult.

Ehk küll kroonikate andmeis jääb paljugi ebaselgeks, nähtub neist kõigist, et ülestõus algas ja kulges esimestel päevadel kindla läbimõeldud plaani kohaselt. Kõigepealt puhastati maa sakslastest, seejärel koguneti mingisse samuti juba varem kindlaksmääratud kohta, kus korraldati sõjavägi ja valiti üldjuhid. Hermann Wartberge jutustab rõhutatult ülestõusnute metsikusest. Need löönud lapsi vastu kive, heitnud neid tulle ja vette, lõiganud rasedad naised mõõkadega lõhki ja pistnud nende kehast väljalangevad lapsed piikidega läbi. Tallinna all röövinud nad saagist Kristuse kuju ja riputanud selle võlla poodud surnukehade kõrvale, samuti löönud nad risti ühe ristiusulise poisi, nii nagu Issand risti löödi. Olgugi, et kroonik toetus kuuldule, mitte nähtule, on selline väljendusviis tõendiks selle kohta, missuguse mulje jättis ülestõus sakslastele, millist hirmu ja õudust see tekitas.

4. Võitluste laienemine

Harjulaste edukus vasallide ja sakslaste ründamisel kandis vabadusvõitluse laine edasi Läänemaale ja Saaremaale. Kroonik Hoeneke on kirjutanud edasiste sündmuste kohta järgmist: „Mõne päeva pärast peale seda lõid ka läänlased kõik sakslased surnuks, keda nad leidsid, nagu see oli sündinud Harjus, läksid ja piirasid Haapsalut ja hukkasid 1800 inimest, noort ja vana. Selles hädas põgenes, kes põgeneda sai. Nii tulid mehed, naised ja lapsed alasti ja palja jalu joostes Paidesse ja teatasid foogtile sellest halastamatust tapmisest, mis oli harjus sündinud. Nii tulid edasi ka kirjad Läänemaalt, mis olid sama sisu. Sellest kirjutas foogt ruttu ordumeistrile.“

Eestlaste vastuhakkamise siirdumine Läänemaale oli juba osaliselt puudutamas ka ordu alasid, sest piiskoplik Läänemaa oli tavakohaselt nagu kõik piiskoplikud alad ka ordu maakaitse all. Peale selle osa valdusi Läänemaal kuulus otseseltki ordule. Ordumeister ise aga viibis sel ajal sõjas venelaste vastu ja oli parajasti Irboskat piiramas.

Renneri kroonika kirjutab sündmustest nii: „Meister saatis kohe ühe orduvenna, kes keelt oskas, eestlaste juurde ja laskis teda öelda, et see suur tapmine, mis nad on korda saatnud, on talle teatavaks saanud; nüüd tahab ta pühapäeval, peale püha ristipäeva (4. mai) tulla Paidesse, sinna peavad nad ka oma saatkonna läkitama, ta tahtvat järele vaadata, mis põhjused neil on selleks äralangemiseks, ja kui süü sakslaste juures asuvat, siis tahtvat ta selle eest ise hoolitseda, et kõik asjad uuesti heaks peaksid saama. See meeldis eestlastele hästi.“

Tõenäoliselt orduga läbirääkimistesse astudes ei pidanud eestlased silmas üksnes kokkuleppele jõudmist edasise rahu ja võitluste küsimuses, vaid ka Eesti alade minemises ordu alluvusse. Rängast ikkest kannatanud talupojad nägid ordu alla kuulumises helgemat tulevikku. Küsimus seisnes ainult selles, millistel tingimustel maa ordu alla läheb. Vähemalt eestlaste suhtes pidi seda asja osaliselt otsustama Paide läbirääkimine ordu ja eestlaste vahel.

5. Paide läbirääkimised

Paide läbirääkimistele kogunesid kõik suuremad orduhärrad, „Viljandi komtuur Gosvin von Herike, Riia komtuur Dirk von Rambou, vend Wilken von Ilsede, Järva foogt vend Herman von Nesen, vend Andres von Steinberg ja veel palju suuri härrasid ordus ning ka Tallinna piiskop Olaus.“ Eestlastegi poolt ei olnud saadikute auväärsus väiksem kui orduvendade esindusel. Kohal olid neli kuningat ühes kolme sulasega. Aga juba algusest peale võtsid läbirääkimised üksteise süüdistamise ja halvustamise ilme: „Niisiis küsis meister neljalt kuningalt, miks nad ometi on sakslasi, noori ja vanu, nii hirmsasti tapnud ja surnuks löönud. Selle peale vastas üks neist, et neid on nii kaua piinatud ja vaevatud, et nad ei või seda enam sallida ega kannatada. Küsis uuesti meister, mis põhjusel nad need vaesed mungad on Padises surnuks löönud. Kostavad need: et neil on küllalt süüd olnud ja kui jääks veel üks küünrapikkune sakslane, peaks ka see surema, kui aga tema(ordumeister) neid tahab alamateks vastu võtta, siis tahavad nad temale sõnakuulelikud olla, muidu ei taha nad endile ühtegi junkrut ega härrat.“

Ordumeistril oli nüüd valida: kas oma seniste toetajate vasallide kahjuks loobuda nendega koostööst ja liituda ordu võimkonna laiendamiseks eestlastega või eelistada liitu vasallidega eestlaste vastu. Ordumeister lükkas eestlaste allumistingimused segastel põhjustel tagasi. Üheks tagasilükkamise põhjuseks on toodud keelelisi arusaamatusi. Eestlaste ja sakslaste sõnavahetus olevat üsna elav olnud. Seetõttu eestlaste väljendused, kus rõhutati nende kindlat tahet võidelda oma õiguste eest viimse meheni, sai tõlgi kaudu niisuguse ilme, nagu oleksid nad ähvardanud sakslasi viimse meheni maha lüüa. Ordumeister lasi eesti väepealikud vangistada, tekkis võitlus, mille käigus hukkusid kõik eesti saadikud.

6. Võitlused ordu vastu

Ordumeistri reetlikkus ja eestlaste kuningate tapmine jäi esialgu saladusse ning seda püüdis ordu ära kasutada. Ta suunas oma väed Tallinna lähistele. Lähipäevadel ründas ordu vägesid mitu väikest eestlaste salka, kuid kõik said hävitavalt lüüa. Esialgu tundus edukas eestlaste pealetund Põltsamaa foogtile, kes ordu vägedest pool penikoormat eemal oli. Kuid peagi saabusid viimased Põltsamaa foogtile appi ning eestlased pidid sohu taganema. Rüütlid läksid jalgsi sohu ning eestlased kandsid hävitavaid kaotusi. Seejärel piirati soo ümber ning eestlastele lubati armu anda, kui nad soost välja tulevad. 15 eestlast andsid alla ning neile anti armu. Järelejäänud 1600 eestlast hukati soos.

Ka Sõjamäe lahing toimus soos. Eestlased olid teada saanud allumistingimuste tagasilükkamisest ordumeistri poolt. Sõjamäe rabas peetud lahingus hukkus 3000 eestlast. Legendi järgi olevat Tallinnast tulnud mitmed surnuid vaatama. Üks paljas ja verine eestlane olevat üles hüpanud lahinguväljal ning püüdnud linnakodanikku ära tappa. Rüütel, kes seal samas oli, seganud aga vahele ning tapnud viimse eestlase lahinguplatsil maha.

7. Rootslased ja venelased

Tallinna piiranud eestlaste lüüasaamise järel tekkis kokkulepe Taani ülemate ja ordu vahel. Taanlased andsid endid ordu kaitse alla. Ja mitte ainult eestlaste vastu, sest vahepeal sai ordumeistrile teatavaks, et eestlased ootavad rootsi abivägesid. Kroonik Renner teatab, et eestlased juba võitluste algjärgul läkitanud saadikud abipalvega Turu foogti juurde, sest nad kandsid kõigepealt hoolt, et neil oleks võõrast abi, sest nii ei võinud nende valitsus kaua püsida. Kui tema(foogt) nüüd tahab neile anda head nõu ja abi, siis tahavad nad temale alamaks olla. Nad on Tallinna piiranud, seda tahavad nad temale üle anda ilma mõõgahoobita. Foogt lubas, et ta saab varsti suure väega nende juures olema. Siis tulid saadikud uuesti rõõmuga Tallinna alla, tuues teate, et foogt tuleb varsti suure väega.

Taani kuningavõimu esindajate ja ordu vahelise kokkuleppe järgi anti kogu Tallinna linn senisele Viljandi komtuurile Gosvin von Herikele üle, kes sai ühtlasi Viru asehalduriks. Õiguslikult astus von Herike seega esialgu Taani kuninga teenistusse. Ordu pidi oma kulude eest saama ka tasu. Ordu appitulekuga ja Tallinna langemisega ordu kätte oli sõjaline küsimus eestlaste kahjuks otsustatud. Ordumeister sai nüüd mahti abistada Läänemaa alluvaid ülestõusu mahasurumisel.

Peagi jõudsid kohale Soomest rootsi abijõud. Turu foogt sai sadamas teada, et eestlased lüüa saanud ning vihastas selle peale. Ta asus Tallinna raega läbirääkimisi pidama ning nõudis luba maaletulemiseks. Siin teadvustas von Herikele, et kuna Rootsi ja Taani on sõjajalal, siis tahab tema kohapeal kätte maksta oma kuninga eest. Kuid pikapeale suudeti siiski rahu sõlmida ning rootsi väed lahkusid.

See kokkulepe hävitas eestlaste väljavaated rootslastelt abisaamiseks. Kas eestlased ka mujalt liitu otsisid või lootsid, on jäänud selgusetuks. Küll räägib üks saksa allikas, et kaks eestlast olevat Harjust tulnud Pihkvasse ja teadvustanud venelastele, et nad olevat Harjus maha löönud kõik sakslased ühes meistri ja orduvendadega ja valinud endile kuninga, nii et kui venelastel aga tahtmist on, võiksid nad maa kätte saada.

Tegelikult tungisidki vene väed 26. mail Pihkvast Irboska kaudu Tartu piiskopkonda. See oli nähtavasti vastusõjakäik ordu ja Tartu piiskopi äsjasele pealetungile Pihkva vastu. Oma iseloomult oli see röövretk, mis kiire ajaga 5 päeva kestel ära käis Otepää all, nii et, nagu venelased isegi teatavad, ei olnud aega sadulast maha tulla. Saksa teatel olnud venelaste vägi 5000 mehe suurune.

8. Saarlaste võitlused

Jaagupipäeval alustasid ka saarlased oma ülestõusu, nagu see Harjus oli toimunud jüripäeval. Marburgi Wigandi kroonikast paistab, et vabadusvõitluse üritamise kavatsus olnud laialdane ja hõlmanud kogu Eestit. Saarlased aga pole teinud harjulaste plaani kohaselt ja tulnud 8 päeva enne õiget tähtpäeva kokku. Võib oletada, et saarlasi taga õhutades lootsid harjulased oma võitlust uuesti ja paremini jätkata ning neilt Tallinna vallutamisel abi saada. Olid ju saarlased mitugi korda varemini oma mereväge siia saatnud. Saarlased toimisid oma vabadusvõitluse algatamisel võrdlemisi iseseisvalt. Nende olukord oli ka mitmeti teine. Saarlased olid üsna eraldatud ning seetõttu ka koguaeg vastupanuvõimelised ja nähtavasti oli neile ka koormiste hulk väiksem peale pandud kui teistele. Kuigi mitte mõjutamata Harju mässust, näib saarlaste vabadusvõitluses esinevat rohkem see XIII sajandi kestel üha ilmnenud iseseisvuspüüe palju teravamal kujul kui see Taani vasallide poolt rõhutud harjulaste juures silma paistab.

Kroonikud on kirjutanud saarlaste mässust järgmist: „Püha Jaagupi päeva õhtul selsamal aastal 1343 lõid saarlased, noored ja vanad, nii nagu Harjus oli sündinud, uputasid preestrid merre ja läksid selsamal päeval Pöide linnuse ette, kus nad asusid 8 päeva, sest nad teadsid, et see loss ei võinud abi saada. Et nüüd foogt ei suutnud linnust hoida, asus ta omadega nõu pidama, et rahu otsida ja linnust ära anda. See meeldis neile kõigile, nad saatsid seepärast talupoegade juurde ja lasksid neile öelda, et nad tahavad rahuga alla anda. Selle üle olid talupojad rõõmsad. Andsid rahulubaduse äraminemiseks, kuid nii, et need(ordumehed) ei tohtinud enesega midagi ühes võtta, ainult härrad tohtisid võtta kaks hobust ja mis mahtus ühte sadulakotti. Aadlikud tohtisid igaüks ühe hobuse ja mõõga ühes võtta. Kui nüüd väravad avati, hakkasid nad kurvalt minema. Talupojad aga ei pidanud oma lubadust, vaid loopisid kividega nad kõik surnuks. Seal langes foogt 5 orduvennaga ühes palju muu perega.“

See saarlaste vastuhakkamine tundus ordule palju tõsisemana kui harjulaste mäss, mis oli ordule tulnud esialgu ainult kasuks, sest ta oli saanud sellega Harju ja Viru oma valdkonda. Talve ajal eestlased ei saanud enam pelgupaikadesse varjule pageda. Kõige halvem oli harjulaste seisukord, kellel ei olnud vallutatud ühtegi linnust, kus nad oleksid saanud vastu panna. Ehitati küll kaks metskindlust, kuhu oma naiste, laste ja varaga varjule mingi, kuid need polnud küllalt kindlad orduvägedele vastupanuks. Mõlemad kindlustised langesid vaenlase kätte, nähtavasti õige raske võitluse tagajärjel. Surmavalt said haavata kaks kõrgemat orduhärrat.

Saarlaste vastupanu polnud veel murtud. 1344. aasta veebruaris kogus ordumeister aga väejõu ning tungis üle jää Saaremaale, kus ta röövides ja põletades jõudis viimaks saarlaste metskindluse ette, millel krooniku Marburg Wigandi teate järgi olnud kolm väravat, mis olid kinnitatud puudega ja rinnatisega kaitstud. Kindlus vallutati peagi ning saarlaste ülestõusu juht Vesse poodi jalgupidi üles. See võitlus toimus nähtavasti Karja maalinna lähedal Pamma metsas ning ei rahustanud kogu Saaremaad. Sula tuleku tõttu olid ka ordu väed sunnitud kiiresti mandrile naasma, nii et mõned vene allikad räägivad isegi ordulaste lüüasaamisest.

Peagi kindlustati Karja linnus ning ordumeister tungis taas oma vägedega Saaremaale. Peale rüüstamisi olid saarlased sunnitud alla andma. Neil kästi vaherahu tingimustena tuua Lihula linnusesse oma relvad, anda nii palju pantvange kui nõutakse ning hävitada Maasi maalinnus.

Nagu suures heitluses iseseisvuse eest Saaremaa vallutamine 1227. a. tähendas võitlusjärgu lõppu, samuti sai nüüd saarlaste vastupanu murdmine lõppvaatuseks eestlaste taasvabastamise üritustele. Saaremaa alistamisega langes eesriie jüriööl alguse saanud võitluse-eeposele.

9. Jüriöö tagajärjed

1343. – 1345. aasta sündmused on Eesti keskaja tähelepanuväärsemaid sündmusi, mis sügavalt mõjutasid edaspidist ajalookäiku. Põhja-Eesti vabadusvõitluse otsesteks tulemusteks olid eeskätt olulised muutused Eesti territooriumi riikkondlikus kuuluvuses. Olude survel sattus Harju-Viru juba võitluste puhkemise järel varsti tegelikult ordu juhtimise alla. Marienburgis müüs Taani kuningas Valdemar IV kõik oma õigused Eestimaa kohta Saksa ordule.

Peale meie maa välise ajalookäigu on Põhja-Eesti vabadusvõitlused ääretu palju mõjutanud ka eesti rahva sisemise olukorra ja rahva saatuse kujunemist. 1343. aasta jüriööl püüdsid eestlased viimast korda kaela sirgeks ajada. Rahvas ja rahvajuhid püüdsid meie ajaloole anda teist suunda. Paludes appi Rootsi-Soome võimusid olid püüdnud nad meil ühiskondlikku arengujoont suunata vähemalt nii nagu Soomes.

Vabadusürituse nurjumine tähendas eestlaste rahvusorganismile suurt aadrilaskmist. Juhtivam element langes. On arvatud, et eesti soost vasallide arvu vähenemine pärast 1343. – 1345. aasta sündmusi on seletatav vahest sellega, et paljud neist tapeti, kuna nad võisid vabadusliikumisega kaasa minna võõraste vasallide vastu. Ka üldine langenute arv ei olnud väike.

Oli toimumas eestlaste tugevam sidumine mõisavõimuga ja tööga mõisapõllul. Aegade jooksul arenes välja kõigepealt sunnismaisus ja lõpuks pärisorjus. Jüriöö ülestõus oli eestlaste viimane püüd muuta asjade sellist käiku, kuid paraku see üritus luhtus. Edasised vastuhakud pole olnud enam vabadusvõitlused kui sellised, vaid pigem mässud. Jüriöö ülestõus murdis rahva vaimujõu nii mõnekski sajandiks, kuid omamoodi uhked oleme me siiani selle üle, et suutsime enne murdumist pead tõsta ja näidata, milleks me, eestlased, võimelised oleme.

KOKKUVÕTE

Referaadis sai räägitud üldisematest sündmustest seoses Jüriöö ülestõusuga. Kindlasti oleks rääkida veel palju, kuid paraku on materjalid kohati vaieldavad ning tõeste arvude ja väideteni jõudmine võtaks kauem aega ja nõuaks rohkem arutlemist, kui siinkohal referaadiks tarvilik oli, pealegi küündiks see juba siis uurimustöö valdkonda.

Jüriöö ülestõus püsib eestlaste mäludes veel pikka aega. Muistne eestlane kangastub meie silme ette kui jõuline ja teotahtega inimene, kes igatseb vabadust ja priiust. Vaid seda on meie esivanemad tahtnud ja ometigi ei ole nad seda enamasti tunda saanud, sest Eesti on olnud läbi aegade erinevate maade ja rahvaste vallutusobjektiks. Kuid eestlaste vaimu on raske murda. Asjata ei ristitud Eestimaad ka Maarjamaaks, mis näitab, et ristiväed Jumalale eriti tänulikud olid, kui siinsed rahvad lõpuks alistatud said.

Harju mässu ehk Jüriöö ülestõusu algus oli paljutõotav – kõikjal leegitsesid mõisad ja kirikud, eestlased olid täis võitlusiha ning silmapiiril nähti juba kauaigatsetud vabadust. Kuid miski muutus ning õnn pöördus eestlaste vastu. Taas tuli langeda võõrvägede raske ikke alla hoolimata suurest eeltööst ning rohketest ohvritest, mis toodi eestlaste poolt ülestõusu õnnestumise nimel.

Olgugi, et ülestõus ei õnnestunud, püsib see omamoodi soojas südamesopis vist küll igal eestlasel See andis jõudu pidada vastu pea seitsesada aastat orjapõlve ning kui võimalus tekkis, siis ka taas üritada raiuda tee läbi võõrvõimu iseseisvusele ja vabadusele. Nüüd, elades Eesti Vabariigis, oleme saavutanud vabaduse ning sõltumatuse – ehk on siingi oma teene Jüriöö ülestõusnute vaimude kihutustööl eestlaste südametes?

KASUTATUD KIRJANDUS

Arjakas, K. Laur, M. jt, „Eesti ajalugu“, kirjastus „Koolibri“, Tallinn, 1991

Luiga, J. „Eesti vabadusvõitlus 1343-1345“, kirjastus „Olion, Tallinn, 2003

Sepp, H. Libe, J. jt, „Eesti rahva ajalugu 2“, ümbertrükk, Tallinn, 1996

Tõnisson, E. „Linnamäed ja maalinnad“, kirjastus „Eesti Raamat“, Tallinn, 1966

Vahtre, S. „Jüriöö“, kirjastus „Eesti Raamat“, Tallinn, 1980

Vahtre, S. „Muinasaja loojang Eestis“, kirjastus „Olion“, Tallinn, 1990

 „Liivimaa vanem riimkroonika“, tõlk. Eelmäe, U. kirjastus „Argo“, Tallinn, 2003