Isiksusetestist

 

Uurides erinevaid isikutüüpe, olen aru saanud nii nende mõtlemisest, sõnakasutusest kui ka nende käitumisest. Enda sõnakasutusest olen ka rohkem aru saanud ja olen ka saanud lahti nii mõnestki parasiitsõnast, näiteks „siis”.

Kui mõtled kogu aeg millestki, hakkad edaspidi käituma ka sedasi. Kui käitud kogu aeg ühtemoodi, kujundad harjumuse. Inimese teod ei ole tavaliselt midagi muud kui harjumused. Olen märganud, et kuna ma mõtlen pidevalt, et täna ei viitsi eriti palju rääkida, siis on mul kujunenud harjumus rääkida minimaalselt. Rääkides minimaalselt on mul aega mõelda rohkem, seega on võimalus vältida saamatu teismelise 7 harjumust: reageeri pikemalt mõtlemata, ole pealiskaudne, püüa kõigepealt ise rääkida ja siis tee nägu, et kuulad teisi jne.

Alex Osborne’i ajurünnaku idee abil olen saanud üksi lahti nii mõnestki probleemist ja pakutavateks vastusteks võiksid kujuneda ka metsikud ideed , kuid analüüsimise käigus selgus, et metsikud variandid kaovad tihti ära, kuna tänapäeva maailmas vaadatakse võib-olla selle peale viltu ja saaksin kõigi naerualuseks. Järeldus: tänapäeva maailmas valitseb massipsühhoos.

Kui ma saaksin teada, et mul on jäänud umbes pool aastat veel elada, on teatud asjad, mida ma tahaks kindlasti teha -- näiteks jääda teistele meeldejäävaks heas mõttes, käiksin reisimas ja harrastaksin mõnda ekstreemspordiala. Analüüsides vastuseid, järeldan, et tänu minu vaiksele iseloomule tahaksin, et mind vähemalt märgataks, aga ma üritaksin seda teha heas mõttes, seega ma pole pahatahtlik. Ja ülejäänud variandid tähendavad seda, et ma üritan teha ülejäänud elu lõbusaks.

Isiksusetesti järgi sain kinnitust, et olen ülemäära tuim, kuid oleks seda testi tehtud paar-kolm aastat tagasi, oleks tulemus vastupidine, seega järeldus: paar aastat tagasi olin ma üsnagi emotsionaalne, ma sain maailmapildi juba teatud hulgal kätte ja tuim olles ma mitte ei järelda enda tegudest, mis on õige, mis vale, vaid teiste tegudest. Lisaks sain isiksusetestist teada, et positiivsete emotsioonide alla mul kuulus enamus punkte (kolm korda rohkem kui vaenulikku või häbitunde triaadi, seega, kui mul poleks positiivseid emotsioone, siis oleks ma täiesti tuim ja inimesed mu ümber sureksid lihtsalt igavusse).

Aktiivne inimene saab väljastpoolt väga palju positiivseid ja negatiivseid hinnanguid ning sellega saab aru, mis hea mis halb. Kuid ka tuimad inimesed saavad hinnanguid näiteks õpetajate poolt. Vahe on selles, et kui aktiivsele inimesele öelda seda, siis ta väljendab seda, kuid tuim inimene ei väljenda, seega tekib tuimal inimesel stress palju kergemini (enda puhul seda öelda ei saaks, sest ma liiga  tuim stressi jaoks). Erinevad hinnangud erinevates situatsioonides võivad kujuneda totaalselt erinevaiks. Kõige suurema tõenäosusega paranevad tulemused, kui kiita inimest teiste juuresolekul, ja kõige vähema tõenäosusega laitus teiste juuresolekul, mis on ka loogiline, sest need on vastandid.

Thomas Gordon leiutas tunnete jäämäe ja tema järeldusel pole viha mitte esimene tunne, vaid jäämäe tipp. Seega viha on põhjustatud millestki muust – näiteks häbist, armukadedusest, pettumusest, hirmust, murest jne. Tema õpetuse kohaselt tuleb väljendada viha ilma vihastamata ehk tuleb leida tunne, mis põhjustas viha ja väljendada seda.

Kuna mulle on pidevalt väidetud, et ma olen hea kuulaja ja sõbrad on tihti rääkinud mulle oma mured ära, olen testi tulemustest teada saanud, et minu lahendus probleemile võib olla vägagi mitmekülgne, kuid kõige enam kasutan ma mõistvat suhtumist ehk üritan probleemi lahendada sedasi, ma ise ei leiaks lahendust, vaid laseks juhtida inimesi õigele teele. Samuti olen õppinud, missugused asjad soodustavad mure rääkimist ja mis takistavad. Kui panna end situatsioonis mure rääkijaks, leiaksin, et need takistavad tõepoolest. Näiteks kas-küsimused annavad võimaluse vastata ainult jah või ei ning miks-küsimused tunduvad ahistavad, näoilmed ja žestid ning ukseavajad (jutusta veel… Ja siis…) aitavad mure rääkijal rohkem rääkida ja kindlamalt end tunda, et mind tõesti huvitab see teema.