Inimene suure algustähega?

Maailmas, kus me elame, on väga palju erinevaid loomi. Paljud neist on meile tuntud, aga suur osa on ka selliseid, keda me ei tunne ja ei saagi tundma, sest nad surevad enne välja. Mis aga meid huvitab, on see, et inimeksistentsil ei näi lõppu tulevat, me usume, et see ei kao kunagi Maalt. Meid ei ohusta ju miski ega keegi, sest inimene on siin kõrgeim eluvorm.

Inimesed pole mitte alati maailma valitsenud: elu algusaastail valitsesid Maad kalad ja teised veeloomad, kes elasid ookeanis, mis meie koduplaneeti kattis. Kui vete valitsemine lõppes ning oli piisavalt maismaad, tekkisid roomajad. Dinosaurused valitsesid miljoneid aastaid. Kuid siis tuli ka nende lõpp, aga kuidas täpselt, seda ei tea vist keegi, olgugi et on palju erinevaid hüpoteese. Nendest kõige paikapidavamat ei osata nimetada.

Pärast seda suurt katastroofi, mis põhjustas taaskord Maa valitsejate vahetuse, oli aeg imetajate käes. Neile näib see ka kõige paremini sobivat. Erinevad liigid kohandusid kiiresti, seda tänu toimuvale evolutsioonile, mille tõttu ellu jäid vaid tugevamad, osavamad ja kõige paremini kohanenud. Läks küll aega, aga lõpuks hakkas ka inimese eellasest kujunema päris inimene – see, keda me oleme tänapäeval harjunud nägema kõikjal.

Oma kujunemise algusjärgus polnud inimene veel maailma valitseja – tal tuli võidelda endast suuremate ja tugevamate kiskjatega, kuidagimoodi hankida toitu, et tagada oma püsimajäämine. Vahepeal elasid kõrvuti kaks erinevat liiki inimest: pärisinimene ja neandertallane. Kuna pärisinimene tundis juba siis, et tema on maailma valitsejaks loodud, hävitas ta oma konkurendi brutaalselt. Mida aeg edasi, seda enam pidid ka teised loomad mõistma, et inimese vastu lihtsalt ei saa. Üksikuna oli ta ehk nõrk, aga koos teistega oli ta tugev ja muutus üha targemaks. Inimesed õppisid kasutama tuld ja tegid omale tööriistu ning relvi, mida oli vaja oma võimu kinnitamiseks ja muidugi ka toidu hankimiseks.

Oma kujunemisloo jooksul on inimesed leiutanud ja avastanud palju kasulikke ja mittekasulikke asju. Nad on õppinud veidi ka loodust taltsutama, kuid seda mitte jäägitult. Me oleme võitnud gravitatsiooni ja teinud seda, mida me pole üldse tegema loodud: me lendame lennukitega kõrgel Maa kohal, käime kosmoses, me sõidame sügavates ookeanipõhjades oma allveelaevadega. Me oleme loonud arstiteadusi, mille abil saame oma haigeid ravida ja nõrgemate eest hoolitseda. Oleme loonud veel hulga erinevaid teadusi, millest esmapilgul ei tundu eluspüsimiseks mingit kasu olevat, aga sellises maailmas, mille me enda jaoks loonud oleme, on neid vaja. Mida aeg edasi, seda kõrgemaid maju me ehitame – me pürgime aina kõrgemale, taeva poole, sinna, kus usutakse elavat jumalat.

Kuna meie maailm jääb meile aina kitsamaks, laiendame me seda teiste loomade eluala arvelt, aga see ei lähe meile ju korda, sest meie oleme siiski valitsev liik Maal ja seda ei muuda miski, isegi mitte need mõned äraandjad, kes meie seas liiguvad ja püüavad selgeks teha, et me ei tohi tegutseda ainult oma äranägemise järgi ja peame arvestama ka loodusega. Enamik inimestest neid muidugi ei kuula, sest mis õigusega võivad nad öelda meile, inimestele, Maa valitsejatele, et me peaks ka kellegi teisega arvestama. See oleks ju ebaaus.

Kui mõelda tagasi Maa tekkimisele ja selle kujunemisloole, siis on ju selge, et inimesed on selle tegelikud valitsejad ja jäävad selleks ka edaspidi, lõpuni välja. Aga mingit lõppu ju tegelikult ei tulegi, sest meie, Inimesed, Maa valitsejad, seda ei taha. Meie sõna jääb ju alati peale, sest meie oleme siin kõige võimsamad ja meid ei suuda keegi hävitada. Inimene on tänapäeval ja tulevikuski maailma jumalaks.