Inimene minu kõrval

Maailmas on palju inimesi ja see on väga haruldane, kui kedagi ei ümbritse teised inimesed. Enamasti on ikka nii, et oma kõrvalt võib leida veel kellegi, soovides seda või mitte. Need teised, kellega me oleme sunnitud seda maailma jagama, jätavad meisse endast mingi jälje, olgu see siis positiivne või negatiivne. On palju ka selliseid inimesi, keda me ei pruugi isegi märgata, kuid sellest hoolimata võivad nad meid vahel väga palju mõjutada.

Üks, kes meid vahel täiesti märkamatult, vahel täiesti teadlikult mõjutab, on meie sisemine mina. Minul on ta täpselt selline, milline ma ise tegelikult peaks olema, mitte aga selline, nagu teised mind näevad. Ta kannab eneses ka minu südametunnistuse rolli, annab mulle nõu ja noomib, kui olen midagi valesti või halvasti teinud. Ta on alati minu kõrval ja ma ei saa temast kunagi päriselt lahti, kuigi vahel võib tunduda hoopis vastupidi. See on siis, kui ma olen ta väga alla surunud, aga kauaks nii ei ole. Lõpuks olen ma sunnitud alla andma ja ta saab mind halva käitumise pärast piinama hakata.

See on väga hea, et ta mul olemas on, sest muidu võiksin ma olla väga isekas ja halb inimene. Tänu sellele, et tema alati minu kõrval on, püüan ma olla parem ja isetum, kuna südametunnistuspiinad ja hääl peas pidevalt korrutavad, et see, mida ma teinud olen, ei ole olnud õige, ei ole see, mida ma sooviksin.

Igaühes meist võiks sel sisemisel ja paremal minal suurem roll olla, sest siis oleks ehk kõik inimesed head ja teiste suhtes hoolivamad. Muidugi võib olla ka nii, et see hääl, mis sunnib meid paremad olema, ei pea tulema just tingimata meist, see võib tulla ka kelleltki teiselt meie läheduses. Oluline on vaid, et see inimene meie kõrval aitaks meil alati hästi toimida.