Inimene – iseenese looja ja hävitaja

Inimene on inimene olenemata sellest, kas ta loob või hävitab. Need on lihtsalt sama mündi kaks erinevat külge. Me võime põlata hävingut, pidada loomist tähtsusetuks, kuid seda nii, nagu põlgab inimene oma halbu, kuid paratamatuid iseloomuomadusi.

Soov hävitada on pärit aegadest, mil see oli ellujäämiseks vajalik. Neil ammustel aegadel oli valida: olla ja hävitada või mitte olla ja mitte hävitada. Meie valisime esimese võimaluse. Kuid nüüd, mil oleme evolutsioonilisest lapsepõlvest välja kasvanud, oleks aeg hakata mõistma, et jätkates praegust suitsiidset arengut, mil hävitamine on muutunud pigem eluviisiks, ei ole meid siin enam kauaks.

Inimesed hävitavad endid ja teineteist nii kaudselt kui otseselt. Hävitades metsi, taimi, loomi, linde, kalu, õhku, hävitame samas ka ennast. Kui me samamood jätkame, oleme varsti ainus liik maakeral ning õige pea pärast seda oleme hävinud. Kas sureme nälga, õhupuudusesse, kuuma või külma tõttu – on raske öelda, kuid elu ei saa säilida tingimusel, et Maal ei ole kedagi peale meie. Ehk oli inimese loomine üks suur-suur viga.

Sõjad on hävitamise ilmekaim näide. Mõlemad sõdivad pooled tapavad teineteist ainult selleks, et ise ellu jääda. Selles peitub omamoodi iroonia. Kui me mõistame ükskord, et tappes kellegi teise, tapame samas iseenda, lõppevad ehk mõttetud surmad? Raske öelda, sest inimloomust ei suuda mõista ükski inimene. Lahingutes võetakse elusid rumalatel põhjustel, nagu riigipiirid, väljamõeldud ideoloogiad või (ja) väljamõeldud Jumalad. Need pole väärt ühtegi kaotatud elu.

Tegelikult pole keegi kunagi suutnud “elu” rahuldavalt defineerida. Ehk seetõttu, et keegi pole seda veel täielikult mõista suutnud? Elu võtmist peetakse rängimaks kuriteoks, kuna nii ei hävitata mitte ainult armastusest loodud keha, vaid ka surematuks peetavat hinge. Võibolla just hinge hävimine paneb inimesed surma kartma? Keha on tänapäeval võimalik luua ka kunstlikult, kuid hinge puhul on isegi raske öelda, kas ja mis ta on, kuigi me usume, et just see hoiab endas inimese salapärast olemust.

Inimeste olemuses peitub ka soov, et meid mäletataks. See on andnud meile midagi erilist. Midagi nii haruldast ja ainuomast, et ükski teine liik pole sellele isegi mitte mõelnud. Kunst, selle loomine ja nautimine tõstab inimkonna ülejäänud loomadest kõrgemale. Me suudame näha ilu, luua ilu, hinnata ilu.

Kunst ei tähenda mitte välimist, vaid põhiliselt siiski ainult sisemist ilu. Kunst peidab endas loomise saladust, inimese kui looja saladust. Mitte kogu kunst pole ilus ja kogu ilu kunst. Väline ilu on lihtsalt nautimiseks, sisemine aga hindamiseks. Piisab mõistmisest, et pealispinna all lebab mõni avastamata saladus, et kunsti leida, seega ka iseennast kui inimest. Kui sisemine ilu poleks peidetud, oleks see ju mõttetu. Otsimine aitab meil ennast avastada ja areneda ja teha. Kunst on inimeste suurim looming, see on see, millega ennast määratleda.

Elu ei ole iseenesestmõistetav. Sellise elu loomine on Emakesel loodusel võtnud miljoneid aastaid. Kes teab, ehk pole me need, mida ta tahtis, ehk oleme kõigest parasiidid, kelle loomus või saatus ongi iseennast hävitada. Me hävitame on kodu ja elu, laseme hukkuda parimatel kavatsustel, mõtleme välja kohutavaid asju. Kuid kõik halb tuleb meile tagasi, muudab meid, hävitab meid. Me oleme endile loonud selle maailma, maailma, mis ootab ja kannatab, ehk siiski ka loodab. Me loome endile ideaalid ja eesmärgid, fantaasiad, mõtted, elud… Soov olla need, kes tegelikult oleme, leida tõelisi endid, annab jõudu ja julgust arenemiseks, muutumiseks. Erinemiseks.

Kes me õieti oleme? Loojad või hävitajad? Me oleme mõlemad. See on meie saatus ja paratamatu osa inimkonnast. Me loome iseendid teostades oma tegelikke minasid, teadvustamata samas, kes me tõeliselt oleme. Inimeste olemasolu jätkamine sõltub sellest, kas me kunagi leiame, et hävitamine on möödanik.