Inglismaa 19. sajandi II poolel
Victoria ajastu
1837. aastal sai Inglismaa valitsejaks 18-aastane tütarlaps kuninganna Victoria, kes oli sündinud 24. mail 1819. aastal ja ta oli troonil kuni 1901. aastani. Ta valitsemise esimese aastakümnele jättis oma pitseri tšartistlik liikumine. 19. sajandi teine pool on Inglismaa ajaloos tuntud kui Victoria ajastu.
Tegelikult ei olnud kuningannal endal suurt võimu, see koondus parlamendi kätte. Kuninganna Victoria oli Briti maailmariigi sümbol ja parlamentaarse monarhia pea.
Victoria ajastu mõiste alla kuulub ka Inglismaa rikkus ja majanduslik areng.
Maailma töökoda, pankur ja voorimees- nii iseloomustati Inglismaad. 19. sajandi viimastel aastakümnetel ei suutnud Inglismaa tööstuse arengutempo poolest sammu pidada USA ja Saksamaaga.
Konservatiivid ja liberaalid
Valimiskorra mõningane demokratiseerimine 1832. aastal parlamendireformi tulemusel ja kodanluse tõus seni valitsetud maa-aristokraatia arvel viisid 1830. aastatel seniste parteide ümberkujunemisele. Senine Tooride Partei muutus Konservatiivseks parteiks, millega rõhutati alalhoidlikkust ja evolutsioonilist arengut. Viigide Partei asemel tuli Liberaalne partei.
Kujunes välja kaheparteisüsteem, mis tähendas seda, et valitsuse moodustas see partei, kellel oli partei enamuse toetus . Vähemuses olev partei ehk opositsioonipartei osutas valitseva partei vigadele.
Iirimaa vabadusvõitlus
1840. aastatel võtsid iirlased aktiivselt osa tšartistlikest liikumisest. Feargus O’Connor ja ka mitmed teised iirlased kuulusid tšartistide tippjuhtide hulka.
Pärast tšartistliku liikumise lüüasaamist läksid iirlased üle salaühingute moodustamisele. Luuletaja ja ajakirjaniku Jeremiah O’Donovani juhtimisel loodi salaühing „Fööniks“. Iiri emigrandid USA-s asutasid salaühingu „Fianna“, mille eesmärgiks oli relvastatud võitluse ettevalmistamine inglise võimu kukutamiseks.
Mõlemad organisatsioonid ühendasid oma jõud, liikumisest osavõtjaid hakati nimetama feenideks. Feenide ületõusukatse nurjus, paljud arreteeritud saadeti sunnitööle, kolm juhti hukati.
Uue võitlusmeetodina kasutasid iiri rahvuslased oma tegevust Inglise parlamendis. Iiri fraktsiooni juhiks Briti parlamendis oli pikka aega Charles Parnell.
1870. aastatel võtsid iirlased Briti parlamendis kasutusele obstruktsiooni taktika, mille sihiks oli muuta parlament töövõimetuks ja sellega sundida kergendama Iirimaa olukorda.
Rahvuskultuuri säilitamine
Sajanditepikkune võõrvõim ja ümberrahvastamispoliitika avaldasid pikkamööda siiski mõju. 19. sajandi lõpuks oli enamik iirlasi üle läinud inglise keelele, mida kasutati ka koolides. Vana keelt räägiti vaid lääneranniku külades. Hakati väärtustama ka rahvamuusikat-ja laulu. Paljud muutsid oma nime taas keltipäraseks.
Kasutatud kirjandus
