Inetu pardipoeg

Hanna astus klassi. Kõik oli nii võõras, üldse mitte selline nagu tema kodukohas Häädemeestel. Seal oli neil väike klass, 12 inimest. Väikene koht ja kõik teadsid üksteist. Hannal oli olnud raske sealt ära kolida, aga ema uus töökoht nõudis seda.

Nüüd seisiski ta siin, Tallinna Inglise Kolledži 10.klassi uksel. Kõik vaatasid teda nagu inetut pardipoega ta hiiresabas pruunide juuste, prillide ja mitte just kõige saledama, aga lühikese kehaga selles imepäraste printsesside maailmas.

Tüdruk võttis südame rindu ja astus sisse. Kõik olid kobaras koos ja sosistasid omavahel. Kindlasti temast. Oh, miks pidi see nii raske olema? Hanna kõndis õpetaja laua juurde, riivates tee peal ühe tüdruku kätt. Hanna palus vabandust, aga tüdruku pilk jäi sama ülbeks, kui see oli olnud juba tema uksest sisse astumisel. Oh tuleks see õpetaja juba kiiremini, mõtles ta. Seal ta oligi, tema uus klassijuhataja. Vanamammi, peaaegu pensioniealine, kuid sõbraliku ja lahke näoga. Hanna istus esimesse pinki, mis oli ainukesena tühi.

Proua Väinomägi, nii oli õpetaja nimi, tutvustas Hannat kogu klassile, lastes tal püsti tõusta. Alati kui Hanna närvi läks, juhtus midagi halba, nii ka seekord. Ta tõusis püsti ja ei märganud, et ta jalg oli jäänud koti külge kinni. Järgmisel hetkel leidis ta ennast maas lamamas. Terve klass naeris, tüdruk tõusis kiirelt püsti, istus laua taha ja peitis oma näo käte varju. Ülejäänud tund möödus ilma ebameeldivate vahejuhtumiteta. Kuid endiselt ei paistnud keegi isegi märkavat, et Hanna seal oli. Kell helises. Lapsed tormasid klassist välja ja proua Väinomägi palus Hannal jääda natukeseks ajaks klassi rääkima kooli korrast.

Klassist väljudes leidis ta eest kamba tüdrukuid omavahel rääkimas. Ta tahtis nii väga nende juurde minna ja öelda: “ Tere, mina olen Hanna,” aga miski takistas teda. Ta pööras neile hoopis selja ja kõndis tüdrukute WC poole.

WC ukse lahti tõmmanud, sattus ta segadusse. Tema ees seisid ta uued klassivennad, tehes suitsu. Tema vanas koolis ei suitsetatud, veel vähem tüdrukute WC-s. Poisid nägid, et Hanna oli segaduses ja seletasid kähku, et õpetajad ei oska neid sealt otsida ja pakkusid ka Hannale suitsu. Ei, seda ei kavatsenud ta elu sees proovida, ta keeras ringi ja väljus. Kommentaarid, mis teda saatsid, polnud just ilusad. Ülejäänud tunnid möödusid üksinduses.

Pärast tunde jalutas ta oma uude koju. Ta ei jõudnud veel võtmeidki välja võtta, kui naeratav ema ukse avas ning teda kallistas. Ema rääkis palju oma uuest tööst ja sellest, kui tore seal oli olnud. Siis küsis ema Hannalt tema uue klassi kohta. Hanna lihtsalt ei suutnud ema kurvastada ja valetas talle, et kõik oli olnud tore. Nii tegi ta ka järgmised 3 aastat.

Möödus kolm aastat, Hanna oli 12. klassi ballil. Ta nägi enda ümber keerlevaid paare ja omavahel lobisevaid sõbrannasid. Tema aga istus üksinda kõige kaugemal toolil, nagu ikka viimasel kolmel aastal. Tal oli sõpru ja oma poiss, aga klass, tema oma klass oli sama külm ta vastu kui tol hommikul, kui ta nende klassi sisse sadas. Uksest astusid sisse ta klassivennad. Näinud pingil Hannat, kostis nende suust halvustav: “ Näe, meie inetupardipoeg ka seal! Sinust küll kunagi luike ei saa!” Oi, kui vaimukad nad enda meelest olid, aga sel hetkel murdus Hannas midagi. Ta oli alati öelnud, et ei muuda end kellegi ega millegi pärast, aga sel hetkel muutus temas midagi igaveseks.

Kümme aastat hiljem. Poisid on organiseerinud klassi kokkutuleku. Kokku on kutsutud peaaegu terve klass. Isegi Hanna leiab oma postkastist kutse. Algul viskab ta selle laua nurgale kindla kavatsusega mitte minna. Aga varsti haarab teda uudishimu ja ta otsustab minna vaatama, mis on tema klassikaaslastest nende aastatega saanud, kuna nad pole kõik need kümme aastat kordagi suhelnud.

Ta seisab taas klassiuksel, nagu 13 aastat tagasi, kuid enam ei tunne ta ennast inetu pardipojana, pigem printsessina. Ta välimus on täielikult muutunud. Nüüd töötab ta modellinduses ja elab juba 2 aastat välsimaal oma abikaasaga. Ta on õnnelik. Naine astub uksest sisse, kõigi pilgud pöörduvad taaskord tema poole, kuid seekord võtavad teda vastu ahhetused, kallistused ja laused sellest, kui palju ta on muutunud ja kui ilus ta nüüd on. Kõik pärivad tema kohta ja ühtäkki on ta kõigi jaoks olemas.

Inetust pardipojast on saanud imekaunis luik.