Taust: suur osa Indoneesiast
ja Indo-Hiinast, alates 4500 aastat tagasi. Induse kultuur – Induse jõe orus 3.
a. tuh. E.m.a. Tähtsamad linnad Harappa, Mohenjo-Daro: reeglipärane planeering,
eeskujulikult heakorrastatud, kaevud ja kanalisatsioon. Puudusid templid ja
valitseja paleed, peamised elamud, osa 2-3 korruselised. Ehitusmaterjaliks
põletustellis. Keraamilised ja pronksist esemed nappide kaunistustega, kuid
otstarbeka vormiga.
Kunst ja religioon: looduses
suured kontrastid: kõledad kiltmaad ja rohelised orud. Kontrastide seosele
rajatud kõik valitsevad usundid: hinduism, budism, džainism – põimuvad
omavahel. Kunst religiooni teenistuses. Mütoloogia tohutult fantaasiarikas.
Hinduism – keerukas fantaasiaküllane mütoloogia, peajumalad Brahma, Višnu,
Šiva, veel jumalaid, pooljumalaid jms. Budism – levis 3. saj. E.m.a. valitses
Ašoka, rahuarmastaja, rasked monoliitsed Buddha mälestussambad, tipus
budistlike sümbolitega kapiteelid. N: Lõvidega kapiteel India vabariigi vapil.
3. saj. E.m.a. ka stuupade ehitus – poolkerakujulise kupliga kaetud ehitised
Buddha mälestuseks. Lasti püstitada 84000 tükki. Kupli tasandatud tipus
nelinurkne aedik, millest kõrgub maailma telge sümboliseeriv varras
päevavarjukujuliste vormidega, kogu ehitist ümbritseb kiviplokkidest aed,
milles on nelja ilmakaarde avanevad väravad, kiviplokid kaetud skulptuuridega.
N: reljeef Amaravati stuupalt Lõuna-Indias 2. saj. E.ma., Sanchi stuupa Indias,
1. saj. E.m.a.
Templid: peamiselt vana
kunsti mälestusmärgid, meenutavad monumente. Kõige püham seal, kus on jumala
kuju, tavaliselt väike ruum, tempel selle ümber suur, paljude ruumidega ehitis.
Saalide uksed ühel joonel, viivad pühapaiga suunas. Lage toetavad tihedalt
asetatud sambad, muudavad siseruumi hämaraks. Templid kivist, ilma mördita.
Avad sillutati suurte kividega, laed kiviplaatidest. Siseruumis vähe kujusid.
Välisseinad koosnevad skulptuuride massist. N: Khajuraho templi
skulptuurkaunistusi ~1000 a. kaetud hinduistlike skulptuuridega; Angkor Vati
tempel Kambodžas 12. saj.
Skulptuur: dünaamiline,
mänglev, liigutused-žestid mitmekesised. Kehad painduvad, proportsioonidest
kinni ei peeta. Inimesed mitme pea ja paljude jäsemetega, ka
inimestest-loomadest kombineeritud olendid. Materjal kivi, vahest vask ja
pronks. Valitsevaks vormiks reljeef: jutustavat laadi tegelasterohked stseenid,
ei rõhutata erinevusi inimese, looma ega jumala vahel, muinasjutu, legendi ja
ajaloo segunemine. Tahab rõhutada, et miski ei kao ega lõpe täiesti, vaid kõik
kordub.
Vabaskulptuur: kujutava
kunsti õitseaeg nn klassikaline periood Guptade dünastia ajal 4.-7. saj.
Tähtsaim motiiv hinduistlikud jumalad. N: Tantsiva Šiva pronkskuju – tal oli
tihti rohkem kui kaks kätt. Loodud kijudel seoseid hellenismiga: rahulik, leebe
ja ülev ilme. N: Mediteeriv Buddha.
Maalikunst: hästi arenenud.
N: Suur bodhistava. Seinamaal Ajanta templis 7. saj. Kuulsad Ajanta kaljutempli
seinamaalid.
Miniatuurmaal: lineaarne
käsitlus, voolav, kaunis, veidi stiliseeritud joon, kirkad värvid. Stseenid
muinasjuttudest ja rahvaeepostest. N: Leskkuninganna 18. saj.
Kasutatud kirjandus:
J. Kangilaski “Kunstikultuuri ajalugu renessansist
impressionismini”