IMELINE KINGITUS

 Aivo asus avama viimast kingipakki. Ta tõmbas ilusast rohelisest lehvikesest ning pakend avaneski otsekui võluväega. Oh, imet, mida Aivo sealt nägi, see oli taskulamp, mida poiss oli alati endale soovinud. Tegelikult ega see taskulamp midagi väga erilist olnudki, aga see oli lihtsalt hetke „kuum sõna“.  Aivo unistas endale seda lampi kuna see oli kõigil kooli „popimatel“ poistel.

Aivo oli kingitusest nii vaimustuses, et ei märganud teisi kingitusi enam üldse. Ka sõbrad, kelle ta oli oma sünnipäevale kutsunud, jättis ta unarusse. Vaid isa  kingitud taskulamp läks talle sellel hetkel korda.

Paar päeva hiljem kohtas Aivo isa tänaval poja parimat sõpra Robertit. Isa märkas kohe, et Robertiga on midagi lahti, poiss näis kuidagi tujust ära. Tavaliselt on Robert hea ja rõõmus. Kuid nüüd kõndis too pea norgus keset tänavat.

Aivo isa küsis talt:“ Kuule Robi, mis viga?“ Robert vaikis veidi ja nähvas siis vihasel ning nördinud toonil:“ Aivo on kohutavalt muutunud, ta ei tee minust enam üldse välja. Tal on nüüd uued sõbrad ja kõik mingi tühise taskulambi pärast!“ Aivo isa Tõnu ei taibanud asjast suurt midagi. Robert lausus uuesti:“ Tal on uued sõbrad, kellel on samuti see lahe ja hirmkallis taskulamp. Minul pole selle lambi jaoks raha ja seetõttu ei taha ta enam koos minuga olla.“ Isa ei osanud seepeale ei musta ega valget kosta. Pärast tükki vaikushetke, mil nad olid koos kõndinud, läks kumbki oma teed.

Kui Aivo koolist koju jõudis, oli ta isa juba kodus. Mees märkas, et pojakesel midagi viga. Tõnu küsis mureliku tooniga:“ No, mis lahti mu poiss?“ Aivo rääkis kõik südamelt. Ta ütles:“ Isa, mu taskulamp on kadunud, arvan, et Robert võttis selle ära. Sest ta vaatas pidevalt mu lampi kadeda näoga ja tal endal pole raha, et omale seda lampi hankida. Ma arvan, et  ta varastas selle.“

Isa ei tahtnud poisi juttu algul uskuda. Kuid talle meenud seepeale päeval juhtunu. Tänaval Robit kohates, tundus teine jah veidi varjav ja murelik. Ta rääkis sellest lambist nii nagu lausa vihkaks, et Aivol see lamp on.

Järgmisel päeval koolis rääkis Aivo oma uutele sõpradele, et Robert on vastik varas, varastas tema uue lambi ära. See jutt jõudis ka Robi kõrvu, tal oli valus seda juttu kuulata. Ainult tema teadis tõde, Aivo ei olnud uute sõpradega mitte sõbrustamise, vaid eputamise pärast. Need poisid, kellega ta nüüd läbi käis olid „popid“. Iga teine nähvas nüüd Robertile :“Varas! Varas!“

Koolist koju minnes, Aivo ja Robi teed ühtisid. Poisid kõndisid kõrvuti ilma sõnagi lausumata üpris mitu minutit. Kumbki ei lausun sõnakestki. Kuid siis otsustas Aivo siiski midagi öelda. Ta sõnas:“ Kuule too mu lamp tagasi“ Aivo hääl oli mõnitav ja alandav. Robert lausus pettunud häälel:“ Mina pole su närust lampi puutunudki. Aga tea et olen sinus pettunud, arvasin varem, et oleme sõbrad. Tundub, et eksisin tugevalt.“ Aivo õigustas seepeale end sõnadega:“ Sa oled mõttetu varas ja kadekops!“  Aivo kiirendas sammu ning kadus peagi Robi silmapiirilt.

Robertile vajus vägisi nutt kurku, mida küll teha tõestamaks, et tema pole süüdi. Aivo oli kindel, et tal on õigus, poiss oli veendunud, et Robert varastas selle hea taskulambi.

Kui Aivo koju jõudis, käskis isa tal keldrisse minna ning moosi tuua. Poiss läks keldrisse, tõi moosi ära ja oh imet, mida märkas ta tagasiteel tuppa. Keldri aknalaual oli tema taskulamp. Nüüd meenus poisile, et oli selle sinna unustanud kui viimati keldris käis. Selgus, et Robi ei olnudki süüdi. Aivol hakkas jube häbi. Ta mõistis, kuidas oli oma parima sõbra vastu pöördunud mingi tühise taskulambi pärast. Ta ei teadnud, mida teha, kas paluda sõbralt andeks või peita lamp ära ja süüdistada Robertit varguses edasi.

Aivo otsustas esimese variandi kasuks, see tundus talle õigem. Ta läks tuppa, helistas Robile ning palus andeks. Kuid ka Robertil oli oma uhkus ning ta ütles:“ Mine oma lambiga parem oma uute sõprade juurde!“ Seepeale viskas Robert toru hargile.

Alles nüüd mõistis Aivo, mille ta oli korda saatnud. Ta oli just kaotanud oma tegeliku parima sõbra. Kui Aivol oleks antud uuesti valida taskulambi ja sõbra vahel, oleks ta sõbra kasuks otsustanud. Kuid uut võimalust talle ei antud. Seekord oli ta kaotanud oma sõbra. Poiss ei tundnud enam mingit rõõmu oma uutest sõpradest ega sellest taskulambist, ta viskas lambi nurka ning meenutas vanu aegu, mil Robert oli veel ta sõber.