Iidolid
Sageli võetakse endale eeskujuks mingi kuulsus. Kuid missugune see kuulsus eraelus on, seda ei teata. Seega, kas kuulsused, iidolitena pole midagi muud kui sildistamine? Täiskasvanuna inimesed enam nii väga ei võta iidoleid, kas siis iidoliseerimine on nooruki etapp? Ning mis mõjutavad iidolite valikut?
Võtame näiteks Einsteini. Olen kindel, et maailmas on nii mõnigi inimene, kes tahaks tema moodi olla, kuid mida nad tegelikult teavad Einsteinist, seda on kohati raske välja uurida. Tavaliselt teatakse põhitõdesid: ta oli väga tark, omal ajal tõestas nii mõnegi situatsiooni ära jne. Kuid tavaliselt ei teata, et ta elu lõpu poole läks hulluks. Kas siis tänapäeva inimeste eesmärk ongi hulluks saada, ebatõenäoline.
Teiseks võtame tänapäeva suvalise soolo artisti näiteks Madonna. Ta on küll üsnagi tuntud, kuid hakates mõtlema, miks ta alati üksi laulab. Äkki ta on tegelikkuses ülbe, egoist vms. Kuigi ta on tõenäoliselt mõnele iidol, kas inimesed tahavad siis täiskasvanuna saada ülbeks, egoistlikuks jne, ma kahtlen.
Kolmandaks näiteks võtame Galileo Galilei. Ja võtame tema kui iidoli tema-aegses situatsioonis. Tema tõestas ära, et maakera tiirleb ümber päikese, mitte vastupidi, lisaks veel avastas 4 jupiteri kaaslast, Veenuse faasid, Linnutee tähestruktuuri, sõnastas inertsiseaduse, avastas vabalangemise seaduse ning rajas mehaanika alused (ENE nr 3, 1988, lk 106). Sel perioodil oli tugev usuline kord ja need käivad sinna seaduste alla. Kes iganes üritas neid seadusi muuta, tunnistati ketseriks, ja ainuke võimalus sellest pääseda oli öelda oma väidetest lahti. Seda Galilei tegigi. Kuigi ta oli ka väga ta tark, tõestas omal ajal palju situatsioone siiski tema ajal polnud ta kellegi iidoliks. Minu arvates, kui poleks olnud sel ajal nii tugevat usulist korda, siis oleks ta nii mõnelegi iidoliks olnud. Seega massipsühhoosi tagajärjel tegelikud iidoli väärilised inimesed pilatakse maha ja võetakse eeskujuks valed inimesed. Näiteks artist Sulo, kes on tuntud muusik. Kuid teda tehakse maha paljude poolt ja selle tulemusel ilmselt ta polegi mõnede iidoliks.
Poplauljate, sportlaste ja teiste tuntud isikutega samastumine ning nende jumaldamine on noorele identsuse otsinguis vajalik mitmeil põhjuseil. Need noore enda valitud samastumisobjektid pakuvad kaitset selle lahusolekutunde eest, mida vanematest ja nende ideaalidest eraldumine tekitab. Samastumisobjektid annavad noorele käitumismudeleid, mida on näha noorte riietumisest ja ˛estidest. Ka annavad samastumine ja jumaldamine materjali noore kujutlusele (fantaasiale):noor kujutleb võib-olla pääsevat jumaldatud poplaulja seltskonda või küündivat samasuguste tipptulemusteni nagu imeteldav sportlane. (Valde Mikkonen jt,”Psühholoogia”,1995, lk 128)
Igal inimesel on elu mingil perioodil olnud iidol. Tsivilisatsioonis on seda kergem aru saada, kuid olles üksi üksikul saarel? Võtame näiteks Tarzani, kes sattus põhimõtteliselt samamoodi üksi üksikule saarele. Ta võttis eeskujuks loomad, õppis nende käitumist jms.
Kui üritada enda vanematele seletada, miks on iidoleid vaja, on see sama hea kui seinaga rääkimine. Nad võivad mäletada küll, et neil oli iidoleid, kuid nad ei saa enam aru, miks neil eeskujusid oli vaja võtta kuulsuste seast. Nad võivad veel aru saada kui iidoliks on võetud oma vanem. Hetke seisuga oleks see neile meelitus, kuna sa üritadki seda selgeks teha oma vanematele.
Kuigi inimesed võtavad endale iidoleid, ei tohiks nad liiga palju nende inimeste elu mõjutada.. Näiteks oli ühe tüdruku iidoliks Elvis Presley ja kõik, mis Presleyga juhtus mõjutas ka tüdruku elu. „Ma olen käinud ühe poisiga peaaegu kaks aastat. Meil oli kõik okei, kuni… Kõik hakkas peale siis, kui kuulsin raadiost südantlõhestavat teadet: Elvis Presley on surnud. Süda lõhkemas, närvid ribadeks ja silmad nutust punased, läksin tol õhtul restosse ja jõin Elvise mälestuseks peatäie. Kuidagi moodi — ei tea, kuidas —lõppes õhtu võõra mehe voodis. Mu oma poiss sai sellest kuidagi haisu ninna ja jättis mu maha. Nüüd ma siis kaotasin kaks inimest, keda üle kõige armastasin: Elvis Presley ja oma poisi. Millelgi pole minu jaoks enam tähtsust. Milles on viga? Mis ma nüüd teen?” (Hägglund jt., 1978, lk 187). Antud tüdruk oli 19-aastane, täiskasvanuks loetakse inimest 18 aastaselt. Vanuseliselt on ta juba täiskasvanuks saanud, kuid mõttemaailm polnud tal veel täiskasvanu oma täiesti. Üks samm täiskasvanuks saamiseks on tavaliselt iidolite unustamine ja iseendas usu leidmine, et omamoodi ongi kõige parem olla.
Iidoleid iseloomustatakse põhiliselt väljanägemise ja saavutuste kaudu, kuid see on sildistamise põhiolemusi. „Sildistamine on ohtlik”(Viljar Aro, 2005), kuna see ei anna isiku tegelikku olemist. Näiteks tehes ühe katse, anda enda lapsepõlvepilt oma heale sõbrale vaatamiseks ja mainida, et tänapäeval ta on õpetaja, tema kontrolltöödes on umbes pooled alati mitterahuldavad hinded. Saadakse sageli üheks iseloomujooneks rumal, kuri vms. Seega sildistamine must-valge sageli. Iidolite puhul on samamoodi. (Viljar Aro psühholoogia tunnid,2005)
Tihti on ka sedasi, et me anname oma iidolitele need omadused, mis me ise tahame. Näiteks Mel Gibson on tüüpiline absurdkomöödiate peategelane. Talle võib siis iseloomujooneks mõelda humoorikuse, kuid see ei pruugi tõsi olla, sest ta on näitleja —talle makstakse, et ta näitaks humoorikust ja tegelikult pole need tema naljadki. Järelikult iidolite puhul ei saa öelda, et ma tahan saada täpselt sama vaimukaks kui ta.
KASUTATUD KIRJANDUS