Nõukogude Liidu “vabade käte” poliitika viis kommunismi kokkuvarisemiseni
Ida-Euroopas. Kokkuvõtlikult olid need muudatused murrangulise tähtsusega,
mille mõju võib võrrelda isegi Prantsuse revolutsiooniga. Kommunistlike režiimide
kokkuvarisemisel olid nii välised kui ka sisemised põhjused.
NÕUKOGUDE LIIDU TAANDUMINE
Kõige olulisemaks väliseks teguriks oli Nõukogude Liidu mõju taandumine
Ida-Euroopast. Sisekriisi süvenemisega Nõukogude Liidus nõrgenes järk-järgult
Moskva kontroll Ida-Euroopa riikide üle. Gorbatšov ei pidanud enam vajalikuks
sekkumist sotsialismileeri riikide siseasjadesse. Euroopa parlamendis peetud
kõnes teatas Gorbatšov: “Sekkumine siseasjadesse või suvalised katsed piirata
riikide suveräänsust, kaasaarvatud sõprade liitlaste oma, on lubamatud”.
Gorbatšov heitis mitmele sotsialismileeri riigi liidrile ette, et need ei suuda
ühiskonna uuenemisega kaasas käia. Kuid Moskva ei läinud enam sobimatute
liidrite väljavahetamise teed. Mittesekkumise põhimõttest pidas Moskva kinni,
kuigi Gorbatšovi vanameelsed lähikondlased sellist lähenemist ei pooldanud.
Nemad nõudsid korra jaluleseadmist.
1990. aastate algul lakkas eksisteerimast ka Varssavi Lepingu
Organisatsioon. 1990. aastate keskpaigaks viidi kõikidest Ida-Euroopa riikidest
Nõukogude väed välja.
SOTSIALISMI AMMENDUMINE IDA-EUROOPAS
Samas oli ka Ida-Euroopa sotsialismimudel end sisemiselt ammendanud.
Poliitiliste olude leevenedes ja ideoloogilise surve vähenedes ei suutnud
kommunistlikud režiimid enam mingil viisil rahuldada ühiskonna vajadusi.
Majanduse allakäik tõi kaasa elatustaseme languse. Sotsialistlik jaotussüsteem
ja sotsialistlike riikide omavaheline kaubavahetus enam ei toiminud. Puudust
tunti kõikidest kaupadest, alates teleritest ja lõpetades tualettpaberiga.
1989. aasta algul keelustasid Tšehhoslovakkia ja Ida-Saksamaa lasterõivaste ja
osa toiduainete ekspordi teistesse sotsialismileeri riikidesse. Nõukogude Liit
vastas sellele külmikute ja pesumasinate väljaveo keeluga.
Majandusliku olukorra halvenedes suurenes sotsialismileeri riikides
rahulolematus ning hakkasid tekkima massiliikumised. Jäiga ideoloogilise surve
kadumine kiirendas poliitilise opositsiooni tekkimist. Lisaks tõusid esile
juhid, keda rahvas toetas. Ka valitsevates kommunistlikes parteides tekkisid
erimeelsused ja tugevnesid reformieelsed jõud.
KUIDAS IDABLOKK LAGUNES?
Enamikus Moskva kontrolli all olevates maades varises kommunistlik režiim
kokku rahulikul teel. Sotsialismileeri riigid olid poliitilisteks muudatusteks
erinevalt valmis, see sõltus algul eelkõige nende juhtide uuendusmeelsusest.
Enamik idabloki juhte olid vanameelsed ega kiirustanud reformidega.
Moskva perestroikapoliitikaga läksid esimestena kaasa Poola ja Ungari.
Poolas viisid läbirääkimised opositsioonilise ametiühingukoondisega Solidaarsus
1989. aasta suvel selleni, et peaministriks sai mittekommunist. 1990. aastal
astus presidendiametist tagasi kindral Jaruzelski ning uueks presidendiks
valiti suure häälteenamusega Solidaarsuse juht Lech Walesa.
1989. aasta sügisel kõrvaldati rahvaliikumise survel võimult ka
Tšehhoslovakkia ja Bulgaaria vanameelsed liidrid. Tšehhoslovakkias on hakatud
seda protsessi nimetama sametrevolutsiooniks, sest kommunistlik partei taandus
vägivalda kasutamata. Inimõiguste eest võitleja Vaclav Havel sai presidendiks,
kelle eestvedamisel hakati üles ehitama demokraatiat.
Teistmoodi arenesid aga sündmused Rumeenias, kus valitses isepäine
diktaator Nicolae Ceausescu. Ta oli pikkade aastatega kujundanud Rumeeniast
sotsialismileeri kõige karmima režiimiga riigi. 1989. aastal nõudis Ceausescu
Moskvalt ja teistelt liitlasriikidelt sõjajõu kasutamist, et lämmatada
vabaduspüüdlused Poolas ja ka teistes riikides. Kuid 1989. aasta detsembris
vallandunud rahvaülestõusu ei suutnud Ceausescu enam maha suruda. Vihatud
diktaator arreteeriti, mõisteti kiirustades süüdi ja hukati koos võimuka naise
Elenaga veel sama aasta lõpus. See oli kõige verisem kommunistliku režiimi
taandumine Ida-Euroopas.
BERLIINI MÜÜRI LANGEMINE
Ida-Saksamaa oli sotsialismileeri üks olulisemaid tugipunkte ja Berliini
müür külma sõja ning Euroopa lõhestatuse sümbol. Saksa DV vanameelne juhtkond
eesotsas Erich Honeckeriga ei läinud kaasa Ida-Euroopa uuenemisprotsessiga ja
püüdis valitsevat režiimi kindlustada. Kuid poliitilise muutused teistes
riikides ning siseriiklikud vastuolud vallandasid ka Ida-Saksamaal 1989. aasta
sügisel ulatusliku massliikumise. Eriti mõjutas Saksa DV sisepoliitilist
arengut Ungari valitsuse otsus sama aasta septembris avada piir Austriaga. See
lihtsustas idasakslaste pagemist Läände.
1989. aasta oktoobris astus Honecker tagasi ning 9. novembril lõhkus
rahvamass Berliini müüri. See omakorda tõi kaasa ulatuslikud poliitilised
muudatused ja päevakorrale tõusis hiljuti veel mõeldamatu küsimus – kahe
Saksamaa ühinemine. Kuid ühinemine ei olnud üksnes sakslaste endi siseasi, vaid
selle pidid heaks kiitma ka senised okupatsioonivõimud – Teise maailmasõja
võitjariigid. Nõukogude Liit nõustus ühinenud Saksamaa jäämisega NATO liikmeks.
Ühinemisläbirääkimised algasid 1990. aasta veebruaris ning jõudsid lõpule 3.
oktoobril poliitilise ühinemisega. Kahe Saksamaa tegelik ühendamine kulges
kiiresti, kuid mitte probleemideta.
ÜLEMINEK TURUMAJANDUSELE
Käsumajanduse pärandist vabanemiseks tuli endistel sotsialismileeri
riikidel teha suuri jõupingutusi. Kõigepealt oli vaja olukord stabiliseerida:
tuli üle saada finantskaosest, pidurdada inflatsiooni ja peatada elatustaseme
langus. Samal ajal tuli hakata rajama uut, turumajandusele tuginevat
majandusmudelit. See sai toimuda üksnes majanduse liberaliseerimise kaudu,
toetades eraomanduse arengut, ettevõtlust ning majanduslikku konkurentsi. Riigi
osa majanduses pidi vähenema, ettevõttele anti äritegevuses senisest suurem
vabadus. Riiklikke ettevõtteid hakati privatiseerima ehk erastama. Olulist
rolli on etendanud ka väliskapitali kaasamine ja turumajandust soosiva
seadusandluse väljatöötamine.
Käsumajanduse ümberkujundamine
turumajanduseks on olnud siiski riigiti väga erinev ning vastuoluline. See oli
pikaajaline ja keeruline protsess, mis andis kohati valusaid tagasilööke. Kõige
paremini on turumajandusega kohanenud Tšehhi, Ungari ja Poola. Kuid mitmes
riigis (Rumeenia, Bulgaaria jm.) on see üleminek olnud keeruline ning loodetud
majanduslikku tõusu ei ole seni toimunud.
POLIITILISED MUUTUSED
Kommunistlike režiimide kokkuvarisemise järel on Ida-Euroopa riikide
poliitiline areng kulgenud erinevalt. Iseloomulikuks jooneks on olnud uue
riigikorra ülesehitamine, demokraatliku valimissüsteemi juurutamine ning püüd
integreeruda Euroopaga. Mitmel pool on aga esile tulnud piirkondlik eripära,
mille põhjuseks on erinev majanduslik arengutase ja poliitilised erimeelsused.
Mõnel pool on säilinud ka nn. värvi vahetanud kommunistide mõju. Mitmes riigis
(Rumeenia, Bulgaaria) õnnestus kommunistidel võimule jääda ning ümberkorraldusi
takistada.
Endise idaploki riikide baasil on tekkinud ka uued riigid. 1992. aasta
lõpul toimus nn. sametlahutus, millega loodi senise Tšehhoslovakkia asemele
kaks iseseisvat riiki: Tšehhi Vabariik ja Slovakkia. Tšehhi presidendiks sai
Vaclav Havel, kelle eestvedamisel on Tšehhi edukalt integreerunud Euroopasse.
Slovakkia pole suutnud sellist arengutempot pidada.
Aastatel 1991-1992 lagunes ka endine Jugoslaavia: iseseisvusid Sloveenia,
Horvaatia, Makedoonia, Bosnia ja Hertsegoviina. Jugoslaavia koosseisu jäid
üksnes Serbia ja Montenegro. 1990. aastal Serbia presidendiks saanud
kommunistliku partei juht Slobodan Milosevic hakkas ajama natsionalistlikku
poliitikat eesmärgiga rajada Suur-Serbia riik. Selle tagajärjel muutus Balkan
plahvatusohtlikuks pingekoldeks.
Rumeenias on paljuski säilinud “värvi vahetanud” kommunistide võim. See on
takistanud demokraatlikke ümberkorraldusi. Lisaks ei ole Rumeenia loobunud
soovist tagasi saada põhiliselt rumeenlastega asustatud Bessaraabiat, mis kuulub
Moldovale.
KASUTATUD KIRJANDUS
*E. Vära, T. Tannberg, A. Pajur "Lähiajalugu"
*Maailma ajalugu