„Mis ratsutamisest erilise teraapia teeb,
on see, et kunagi ei ole päris kindel,
kumb õieti kumba kasvatab:“
Pole vahet, kas ratsutama õppija on kuue- või kuuekümneaastane, vaja on lihtsalt tunnet, et armastad loomi ja loodust ning tahaksid loomadega tegelda. Hobused on palju rohkem kui elukad, kelle turjal sõita saab, nad on ühenduslüli looduse ja tehismaailma vahel, neis on rahu ja tasakaal, mineviku metsik vabadustunne, midagi, mille järele me igatseme pigem geenidega.
Iga perekonna keskseks tegelaseks on laps. Lapse tervislik seisund mõjutab väga palju kogu perekonna heaolu. Meie ühiskonnas on väga palju erineva puudega lapsi, kes vajavad äärmiselt palju tähelepanu ja asjatundlikku suhtumist. Arenenud läänemaailmas on puuetega laste taastusravil ja rehabilitatsioonil oluline tähtsus. Üheks teraapia vormiks on ratsutamisteraapia. Ratsutamisteraapiat loetakse efektiivseks mooduseks puudega lapse kehalise, vaimse ja emotsionaalse seisundi parandamisel. Muidugi ei ole ratsutamisteraapia ainult mõeldud puuetega inimestele, vaid ta on kasulik ning tervislik kõikidele inimestele, sõltumata vanusest.
Kuna ratsutamisteraapia on Eestis vähe levinud ja endal vastavasisuline huvi ning ratsutamiskogemus, kuid selle efektiivsuses kaheldakse seepärast valisin selle teema. Töös on kasutatud põhiliselt Tuuli Bürklandi bakalaureusetööd ning teisi ajakirjanduslikke allikaid, kuid eestikeelset materjali on antud teema kohta vähe.
1.Ratsutamisteraapia ajalugu
Hobune on teeninud inimkonda sajandeid. Peamised kasutusvaldkond on olnud transport, töö, toit ja sõjandus.
Juba varasest mütoloogiast on pärit allikaid selle kohta, et hobust kasutati kui tervendavat tegurit ja 325 aastat m.a.j. kirjendasid arstid ratsutamise ravivat efekti mitmesugustele haigustele.
Ülemaailmse tähelepanu suunati ratsutamisele kui rehabilitatsioonile 1952 aastal ,kui poliomüeliiti põdev taanlane Liz Hartel võitis Helsingi olümpiamängudel hõbemedali koolisõidus (Bürkland 2001).
1958. aastal asutati Inglismaal esimene ratsutamisühing puuetega inimestele, alates sellest perioodist hakkas vastav liikumine intensiivsemalt levima üle kogu maailma. Põhja- Ameerikas loodi esimesed keskused 1960-ndate paiku, Joseph J. Bauer ja Dr. R.E.Renaud alustasid esimestena Torontos ratsutamisprogrammi läbiviimist 1965 aastal.
1969 aastal asutati Michiganis ühing nimega Cheff Center for the Handicapped, mis on osutunud kõige võimsamaks ratsutamisteraapiaga tegelevaks sisekeskuseks kogu maailmas. Laialdaselt tegeletakse hipoteraapiaga ka Euroopas ja seda tunnustatakse kui ühte füsioteraapia vormi ning kaetakse sajaprotsendiliselt tervisekindlustuse poolt.
2. Ratsutamise erinevad vormid.
Mõiste „hobuse seljas ratsutamine puuetega inimestele“ alla kuuluvad mitmed alaliigid näiteks nagu arendav voltižeerimine, kaarikusõit, hipoteraapia, kollektiivne ratsutamine, meelelahutuslik ratsutamine, ratsasport jne.
Seoses puuetega inimeste ratsutamise komplitseeritusega ja mitmekesisusega eristatakse kolme peamist vormi:
· Meditsiin
· Kasvatus
· Sport
Joonis 1: Ratsutamise jaotus puuetega inimestele.
2.1 Hipoteraapia
Hipoteraapia on peamiseks terapeutilise ratsutamise passiivne vorm, kus patsient istub sadulas või on pandud erinevatesse asenditesse hobuse seljas, mugandades ennast hobuse õõtsuvate liigutuste abil. Hobuse seljast kanduvad liigutused üle ratsutajale, mis parandavad vereringet, tugevdavad lihaseid ja toimivad relaksantidena. Heipertzi järgi on hipoteraapia spetsiifiline meditsiiniline protseduur, mis nõuab arsti või väljakoolitatud terapeudi juuresolekut.
2.2. Ratsutamisteraapia
Ratsutamisteraapia on hobuse seljas aktiivsete füsioterapeutiliste harjutuste sooritamine. Ratsutaja ei ole mitte ainult passiivselt mõjutatav hobuse liigutustest vaid sooritab ka ise aktiivseid harjutusi. Erinevad harjutused on mõeldud lõdvestamiseks, venitamiseks ja tugevdamiseks, samuti ka tasakaalu, reflektoorse integratsiooni ja koordinatsiooni jaoks. Tavaline ratsutamisteraapia täiendab füsioteraapia teisi ravimeetodeid.
2.3. Kollektiivne ratsutamine ja voltižeerimine
Kasvatuslik metodoloogia, mis asetab hobuse kesksele kohale, eesmärgiga avaldada positiivset mõju laste ja noorukite käitumishälvetele. Põhirõhk on asetatud keelelise ja sensomotoorse funktsiooni arengule või muutustele.
2.4. Voltižeerimine
Täiendab võimlemisharjutuste sooritamist hobusel. See hõlmab nii tasakaalu kujundamist kui ka liigutuslikku tegevust hobuse seljas. Voltižeerimise peamine eesmärk on Heipertzi järgi korrigeerida laste käitumisprobleeme. Samuti on täheldatud ärevuse vähendamist, vastutuse, enesehinnangu ja usalduse suurenemist, koordinatsiooni ja sotsiaalse integratsiooni paranemist, sensomotoorse stimulatsiooni tekitamist jne.
2.5. Ratsutamine kui teraapia
Omab preventiivset ja rehabilitatiivset väärtust. Sellist tüüpi ratsutamist kasutatakse kui kontrollitud aeroobsete harjutuste vormi meditsiinilise järelvalve all. Seda võib soovitada vereringe -, hingamissüsteemi ja südamehaigetele.
2.6. Puuetega inimeste ratsutamine
Ehk ratsutamine kui sport puuetega inimestele treenib ja tugevdab füüsiliselt ning aitab luua positiivset vaimset hoiakut. Samuti võib ratsutamine parandada integratsiooni ühiskonda. Puuetega inimestel on koostöös hobusega võimalus tegeleda ratsaspordiga samamoodi nagu tervetelgi. Ratsaspordi alla kuuluvad meelelahutuslik ratsutamine, kaarikusõit, ratsa laagrid ja võistlussport. Ratsaspordi eesmärk pole otseses mõttes terapeudiline, aga tulemuseks on terapeudilised efektid.
3.Ratsutamisteraapia mõju organismile
Ratsutamisest tulenev mõju on väga mitmekesine. Uuringud on näidanud, et ratsutamisteraapiaga tegelevad inimesed saavutavad positiivseid tulemusi nii kehalistel kui ka psühholoogilisel tasandil.
Kehalisel tasandil: Psühholoogilisel tasandil:
parandab tasakaalu kohandab puudega
stimuleerib asendi - ja hoiakuefekti esitab väljakutse
parandab keha hoiakut annab emotsionaalse stiimuli
lõdvestab lihaseid suurendab enesekindlust
suurendab liigutuste ulatust uued oskused
kasvab lihaste jõud paraneb sots. suhtlemine
lülisamba mobilisatsioon iseseisvuse suurenemine
4. Nõuded hobusele ja varustusele
Ratsutamisteraapiaga tegeledes on möödapääsmatu hoolitseda hobuse ja varustuse eest.
Kasutatavad vahendid peavad olema turvalised ja kergesti kättesaadavad.
Kindlasti on vajalik tutvustada hobustele treeninguväljakut ja kasutatavat varustust. Samuti peab kontrollima hobuste omavahelist sallivust ja näitama loomadele ratastoole, karke, trakse, platvorme ja teisi abivahendeid. Sallivate hobuste valik toimub järgmiste omaduste põhjal:
Äärmiselt oluline on kasutada põhilisi abi – ja turvavahendeid:
Halba hobust pole olemas, aga kui teda on varsaeast saati valesti koheldud, võib hobune tõepoolest kuri olla.
Eelpool väljatoodud nõuded on hädavajalikud rakendada ratsutamisteraapias tagamaks ohutust, sest ratsutamine on seotud kõrge riskiga. Samas on uuringud näidanud kõrge riskiga spordialade suuremat tõhusust kehalisele ja vaimsele seisundile. Peamised ratsutamisega seotud õnnetuste põhjused on järgmised:
1.Hobuse kehakeele mitte mõistmine
2.Kogemuste ja oskuste puudus
3.Hoolimatus turvalisuse suhtes
4.Varustuse mittesobimine või purunemine
5.Abistaja mitte valmisolek eriolukordadeks.
5. Inimese ja hobuse vaheline kehakeel
Hobune, eriti noor ja ebakindel, loeb inimese kehakeelt hoolikalt. Kõige paremini saab hobuse kehakeelest aimu jälgides hobuseid karjas. Selle õppimises ei ole keerulist maagiat. Hobuse keel on väga loogiline ja seda, mida inimene hobuse käest on õppinud, on hea kasutada teiste hobuste koolituses. Igaüks võib hobuse keelt õppida ja sellega tekitada parema suhte inimese ja hobuse vahel. Tore on ka see, et hobused räägivad kõikjal maailmas sama keelt.
Enesekindel hobune vaatab karjas julgelt teile otse näkku, jalutab otse nende poole ja teeb ennast nii suureks võimalik. Need, kes ei ole nii julged ja tahavad vältida kiki konflikte, hoiavad oma pea allapoole, ei vaata silmadesse, ei jaluta otse teise poole, vaid kaarega mööda ja püüavad olla nii väiksed ja märkamatud kui võimalik.
Sama toimub ka inimeste vahel ja te võite oma hobusega proovida, kui hästi see töötab ka inimese ja hobuse vahel. Hobuste vastused julgetele väljakutsele erinevad sama palju kui nende iseloom – üks lausa kardab, teine annab rahulikult alla, kolmas pakub võrdsust ja neljas kaklust.
6. Tartu Maarja kooli kogemus
Tartu Marja kooli lapsed elavad nagu aadlikud. Esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel käivad ratsutamas. Maarja koolis õpib 30 keskmise ja raske intellektipuudega last, paljudel on vaimne arengupeetus kombineeritud füüsilisega. Ratsutamine on osa nende elama õppimise programmist.
Rein, nagu autistid tavaliselt, tahab kogu aeg üksi olla. Kui tuleb tema kord hobuse selga ronida, teeb ta mitmeid katseid õpetaja käekõrvalt jalga lasta. Rein tahab üksinda lattide vahel mängida. Kui ta juba hobuse seljas istub, ei ole tema näost midagi aru saada – meeldib see talle või mitte. Vaimustust hobuse ja iseenda saavutuste üle väljendab Rein tagasi maapinnal olles kiljetega. Hobune tekitab oma liikumisega rütmi, mille taktis hakkab ratsutaja hingama. Autistlikel lastel on hingamine tihti rütmitu ja ratsutamine paneb selle paika.
Avo. Teine autist, tahab hirmsasti ratsutada, aga kardab. Kui Avo hobuse seljas istub, peab täiskasvanu kogu aeg haardeulatuses olema. Autistlik laps võib käituda, nagu talle pähe tuleb. Ta võib heast peast traavivalt hobuselt maha hüpata. Avo jaoks on suur saavutus, et ta julgeb mõned sekundid hobuse seljas sõita, käed kõrval. Kui Avo hobuse turjalt pääseb, on ta nii erutatud, et hüppab esimese ettejuhtuva täiskasvanu taha peitu.
Ratastooli lastele nagu Virko on hobuse selga istumine sammuks suurema ja avarama maailma poole. Ta istub ja liigub nii kõrgel, kuhu ta tavaliselt ei küüni. Virko hoiab kramplikult hobusest kinni ega julge pead tõsta.
Liikumispuudega lastele on hobuse seljas istumine omamoodi kõndimistrenn. Kui hobune liigub, panevad tema seljalihased ratsutaja jalad täpselt niimoodi liikuma nagu kõndides. Liikumisvõimetu laps saab niiviisi tunda ise kõndimise mõnu.
Kaupo Jõeveer’u sõnul ideaalis peaks lapse kontakt hobusega algama hobuse hooldamisest ja toitmisest, ratsutamine oleks sellest vaid üks osa.
Hipoteraapia õpetaja Rein Jõeveer peab teraapias kõige tähtsamaks teguriks kontakti loomaga. Talvel, kui lastel on paksud riided seljas, jääb kontakt poolikuks, kevadel ja suvel, kergete riietega, saavad lapsed kätte õige loomatunnetuse – soojuse ja läheduse looma hingamisest ja liikumisest. Öeldakse, et loomaga kontakti saavutada on palju lihtsam kui inimesega.
7.Kokkuvõtteks
Kuigi füüsilist jõudu ratsutamise juures vaja ei lähe, saab algaja päris tugeva koormuse. Esialgu ei oska oma keha kasutada, ratsutaja on kogu aeg pinges ja raiskab energiat. Kasutatakse ka lihaseid, mis muidu üldse tööd ei tee. Ratsutamine sunnib end sirgelt hoidma, on suurepärane rühi, tasakaalu ja koordinatsiooni harjutamise võimalus.
Inimese hirm on tavaliselt seotud teadmatusega ja tuleneb enesealalhoiuinstinktist. Hobust jälgides, nende ümber toimetades ja rahulikult harjutades läheb see tavaliselt üle, ka selgub varsti, et suur loom on ääretult usaldav ja loodab hoopis, et inimene teda kurja eest kaitseb. Hirm aga ei pruugi üle minna, kui juba varem on midagi juhtunud: kas midagi lapsepõlves ehmatanud või on esimene ratsutamiskogemus tulnud ilma asjatundliku treenerita. Õhkkond peaks olema rahulik ja käitumine hobustega kindel ja kogenud. Sellest, kui professionaalsed on õpetajad, sõltub nii sinu harrastuse tulevik kui ka lausa tervis.
Momendil on ratsutamisteraapiaga aktiivselt tegelevad inimesed praktiseerinud ja õppinud seda füsioteraapia valdkonda mujal maailmas. Nõudlusest ja vajadustest tingituna alustati ka Eestis 2004 aastal esmakordselt ratsutamisteraapia alase koolitusega Tartu Ülikooli Spordibioloogia ja füsioteraapia Instituudis.
http://tp.struktuur.ee/lugu.php3?number=17&id=343
Viited ratsutamise tervist edendavale toimele ulatuvad juba Hippokratese aega. Aastast 1870 pärinevad süstemaatilised kirjeldused ratsutamisest kui teraapiameetoditest (Anijalg 1997).
Ratsutamise positiivne mõju väljendub nii motoorika ja psüühika arengus kui ka sotsiaalses lävimises. Raviotsatarbelise ratsutamisega saab arendada:
Ratsutamine toob puudega inimesele võimaluse lõdvestuda nii füüsiliselt kui vaimselt. Psüühilised plaanis paranev inimese ümbruskonnataju, ta kohaneb hõlpsamini uute olukordadega. Tänu hobusele on puudega noorel hea kasvatada julgust ja harjutada riski (Anijalg 1997).
Ratsutamisel on täheldatud positiivset mõju isiksuse ja ta minapildi kujunemisele.
Tänapäeval jaotatakse Kesk-Euroopas erirühmade ratsutamine kolme valdkonda: hipoteraapia, helipedagoogiline ratsutamine ja ratsutamine kui harrastus ning sport (Anijalg 1997).
Inglismaal ja Šotimaal, kus hipoteraapia on väga moes, mõeldi mõni aasta tagasi välja tehishobune, mis imiteeris pärishobuse liikumist. Kõik oli hea ja ilus, hobune ei tahtnud süüa ega roojanud talli, ainuke põhjus, miks ta puuetega inimestele teraapiaks ei sobinud, oli see, et ta polnud elus. Tal puudus soojus (Reest 1998).
Ratsanikud mõtlevad liiga palju kui ka liiga vähe. „Vähem mõelda, rohkem tunda! Kirjutas üks saksa treener täiskasvanute hilise ratsutama õppimise probleemidest. Tõesti, ratsutamise üle mõtlemine ei pane veel hästi ratsutama. Tähtsam on palju ratsutada. Kes püüab kõike mõista, ei jõua palju teha, ja vastupidi. Instinktiivselt arenetakse kiiremini, olgugi juhuslikumalt. Oma tõetera on ühe Vene ratsutaja sõnades: „Te võite mulle kõik selgeks teha, aga on midagi, mida ei ole võimalik selgeks teha, ja just seda tuleb teha.“ Aga ikkagi vajab iga vähegi keerulisem inimtegevus teooriaid ja ideoloogiaid, nii ka ratsutamine.
Üldiselt sobib hipoteraapia kombineeritud psühhomotoorsete ja sensomotoorsete häirete puhul.
- hiporehabilitatsioon
- hiporehabilitatsiooni eesmärgiks on mõjutada inimpsüühikat. Ratsutamisel tuntav liikumisimpulss simuleerib füüsiliselt terve isiku liikumist. Ratsutaja püüab sobituda hobuse liikumisse (kohaneda hobuse liikumisega) ning tasakaalu säilitada püüdes pingutab alateadlikult oma lõtvu lihaseid, korrigeerib oma liikumist ja oma rühti, kehaasendit. Ka hobuse keha temperatuur soodustab lõdvestumist.
- psühhoterapeutiline ratsutamine
psühhoterapeutiline ratsutamine baseerub patsiendi, hobuse ja terapeudi omavahelisel koostööl. See on mitme teguri - füüsilise, psühholoogilise, sotsiaalse ja emotsionaalse - koosmõju. Põhirõhk pannakse lapse ja hobuse vahelise sõpruse kujundamisele, et hobusest saaks lapse partner.
- psühhomotoorsed mängud (PMG – PMM) on kasutusel väiksemate laste (alates 2,5 a.) ning ebaühtlase arenguga (arengupeetusega) laste ravil. Me kasutame mänge ja hobuse huvitatust arendamaks spetsiifilisi oskusi ning sotsiaalset ning emotsionaalset külge. Nimetatud mängud mõjuvad väga hästi lastele, kellele on soovitatud kooliminekuga oodata. Need tegevused on suunatud eelkõige loomade elu ja nende käitumise tundmaõppimisele, nende eest hoolitsemisele jne.
- ratsasport puuetega inimestele
- selle peamiseks eesmärgiks on sportlikud saavutused ja suurepärane võimalus vaba aja veetmiseks. Me spetsialiseerume enamasti paradresseerimisele (individuaalratsutamine) ja parahüpetele (võimlemisharjutused ratsutamisel).
- ratsutamine lõdvestuseks ja puhkuseks.
- on mõeldud äärmiselt hõivatud inimestele, kelle töö on füüsiliselt ja vaimselt kurnav. Ratsutamistunnid sobivad inimestele, kes on väsinud autosõidust või kontorisistumisest ja neile, kes tunnevad, et kannatavad liikumisvaeguse all või kellel on ilmnenud seljavaegused.
- loomateraapia
- animateraapia on mõeldud lastele, kes ei saa hobusega ratsutada või kes pelgavad hobuse selga istuda. Suheldes erinevate loomadega õpivad lapsed tundma nende elu ja kuidas nendega käituda.
http://hipony.zaujimave.sk/en_11_main.html
Antud teemat uurides sain endale selgeks mitmed erinevused ratsutamisteraapia ja hipoteraapia vahel ning palju julgust kutsuda teisi inimesi katsetama kasvõi kordki proovida ratsutamist, sest see pole ainult puuetega inimestele vaid ta on väga lõõgastavaks tegevuseks peale väsitavat tööpäeva või masendavat eluperioodi. Just maastikul ratsutades tunnetad, kui teistsugune on maastik hobuse seljast vaadates ning tunned ennast suurema ja võimsamana.
Kasutatud kirjandus:
Anijalg, K 1997 Ratsutamine on teraapia Sotsiaaltöö 6
Bürkland T 2001 Ratsutamisteraapia mõju puuetega lastele. Tartu
Kidd J 2003 Ratsastamise alused Tallinn
Kivilo E 2003 Hobusel on ravivõime
Leutonen, K 2004 Meeltst ja kehakeelest Oma hobu 1
Reest V 1998 Lalli õpetab elama Eesti Ekspress
http://tp.struktuur.ee/lugu.php3?number=17&id=343
http://wwwopleht.ee/Arhiiv/2003/13.06.03/elu/5.shtml 13.06.2003
http://hipony.zaujimave.sk/en_11_main.html - 25.12.2004