HERMAN HESSE 1877-1962

Herman Hesse loomingut läbivad mälestuskillud lapsepõlvest ja noorusest. Kogu elu jooksul huvitus ta lapse psüühilisest arengust  ning kasvatuse ja hariduse mõjust sellele. Herman Hesse sündis 2. juulil 1877. aastal Calwis misjonäri perekonnas. Vanemate pietistlikku usku ei suutnud ta jagada. Pärast paari aastat ladina koolis astus ta evangeelsesse vaimulikku seminari Maulbronni kloostris, ent pidas seal vastu ainult ühe aasta. Pärast teisigi ebaõnnestunud katseid alustas ta Tübingenis raamatukaupmehe õpipoisina ning haris end ise, kusjuures ta õhtuti ta vaid luges, eelistades romantikute loomingut. Lisaks lugemisele tegi Hesse katset luuletamisega. 1898. aastal ilmus tema esimene luulekogu “Romantilised laulud”, aasta hiljem järgnes teine. Varsti pärast seda kolis ta Baselisse ja töötas seal raamatukaupmehe ning antikvaarina. Vahepeal võttis Hesse ette reise Šveitsi ja Itaaliasse. Tema esimene jutustus “Peter Camenzind” sai 1904. aastal nii suure kirjandusliku menu osaliseks, et võimaldas ära elada vabakutselise kirjanikuna. 1905. aastal abiellus Herman Hesse Baselist pärit Maria Bernoulliga ja veetis järgnevad aastad koos naisega Gaienhofenis Bodensee järve ääres. Neil oli kolm poega. Hiljem abiellus Herman Hesse veel kaks korda. Gaienhofeni ajal kasvasid tema menu ja üldine tunnustus kiiresti. Romaani “Ratta all”, ühe õpilase traagilist lugu, ilmus mitu trükki. Peale selle kirjutas Herman Hesse kaasaegse kirjanduse kriitilise jälgijana pidevalt retsensioone ajalehtedele ja ajakirjadele ning oli aastatel 1907-1912 liberaalse ja demokraatliku ajakirja “März” kaastoimetaja. Pärast reisi Indiasse 1911. aastal kolis ta koos perega Berni. Kirjandusliku tegevuse kõrval töötas Herman Hesse 1914.-1919. aastatel Saksa vangide hooldusasutuses Bernis. Tema šovinismivastase artikli “Oh sõbrad, mitte sellisel toonil” ajalehes “Neue Zürcher Zeitung” 1914. aastal võttis Saksa ajakirjandus vastu vihase sõimuga. Alates 1919. aastast kuni surmani 9. augustil 1962. aastal elas Herman Hesse peamiselt Montagnolas Tessini kantonis, alates 1923. aastast Šveitsi kodanikuna. Seal sündisid tema menukad romaanid “Siddhartha” (1922), “Stepihunt” (1927) ja “Klaaspärlimäng” (1943). 1946. aastal omistati talle Frankfurdi linna Goethe preemia ja Nobeli kirjanduspreemia, 1955. aastal Saksa raamatukaubastajate rahupreemia.