Heroiin
Heroiin on tugevatoimeline opiaat. Oopiumimooni ehk unimagunat on kasvatatud tuhandeid aastaid, sama kaua on oopiumi kasutatud ka ravimina ja joovet tekitava ainena. Heroiin on poolsünteetiline aine, kuid loodulikud opiaadid olid vähesel määral Euroopas levinud juba 19. sajandil. Nende levikule on kaasa aidanud õõnesnõelte kasutuselevõtmine. Ühiskonna suureks sotsiaalseks ja meditsiiniliseks probleemiks on see muutunud 20. sajandi keskpaigast (eriti lääneriikides).
Heroiini lähteaineks on hallikasvalge pulber, mida nimetatakse ka pruuniks heroiiniks. Vahetult pärast valmistamist sisaldab see 45-90% heroiini. Selle süstimiseks on vaja sellele lisada hapet. Ebaseadusliku heroiinitootmise eesmärk on saada heroiinhüdrokloriidi ehk puhast heroiini. Selleks tuleb lähteainele lisada soolhapet. Keemiliselt on heroiin diatsetülmorfiin. Näiteks Poolas ja Venemaal toodetakse morfiinijääke sisaldavatest moonikupardest madala kvaliteediga heroiini. Eestis kasutavad opiaate süstivad narkomaanid enamasti kas Leedust, Valgevenest või kohalikust unimagunast saadud pruuni vedelikku, mida tuntakse nimetuste "vedel heroiin", "mittepuhas heroiin", "unimaguna tee" jms all.
Heroiin on valge või helehall jahusarnane pulber. Ebahügieenilise tootmisprotsessi tõttu võib selle värvus olla ka pruun. Kõige parema kvaliteediga on valge värvusega heroiin. Illegaalselt tänaval müüdava heroiinhüdrokloriidi heroiinisisaldus on erinev lahjendamise ja tootmisjääkide sisaldamise tõttu. Tavaliselt on heroiinhüdrokloriid puhtam kui lähteaine. Kuna heroiinhüdrokloriid on vees lahustuv sool, pole vaja seda süstimiseks happega segada. Vahel segatakse heroiini ka hiniiniga, mis annab segule tugeva kibeda maitse. Esialgu tehti seda malaariaepideemia vastu võitlemiseks, kuid hiljem levis tava ka heroiini süstivate narkomaanide hulgas.
20. sajandi esimestel aastakümnetel on heroiin lubatud meditsiinis, kuid nüüdseks on see peaaegu kõigis riikides asendatud muude opiaatidega. Suurbritannias kasutatakse heroiini endiselt morfiini alternatiivina, näiteks patsientidele valuvaigistava vahendina.
Suitsetamiseks mõeldud heroiin meenutab hallikasvalgeid või pruunikaid kivikesi, kuid seda on olemas ka valge pulbri kujul. Veeni süstimiseks segatakse seda happega. Salakaubana veetakse võimalikult kontsentreeritud heroiini, sageli on see 90%, kuid enne müümist seda lahjendatakse. Heroiini lahustamiseks kasutatakse erinevaid aineid, näiteks fenatsetiini ja metakvaloori, ja seetõttu on heroiinisisaldus üsna väike, vahel isegi 2-3%. Heroiini peamiselt süstitakse veeni, kuid alates aastast 1990 on tavaline ka selle suitsetamine. Selleks pannakse heroiin hõbepaberitükikesele, mida kuumutatakse tulemasina või küünlaga. Kuumuse mõjul muutub heroiin gaasiks, mida on võimalik sisse hingata. Vahel heroiini ka nuusutatakse, aga siis pole selle toime nii tugev.
Narkootilise aine kuritarvitamise korral on eesmärk kiiresti saavutada tugev joove, millega kaasneb eufooria ning mis tekitab sõltuvuse. Sageli on heroiini kasutavatel narkomaanidel ahenenud pupillid ja ainitine pilk, rippuvad silmalaud, aeglane pulss ja madal vererõhk. Tihti on neil raske jalul püsida ja nad võivad kokku kukkuda, neil on pidevalt halb enesetunne ja süda paha. Ka hingamine on aeglustunud. Psüühilistest häiretest esineb kõne ebaselgus, kontakteerumisraskused, valutundlikkuse vähenemine, ükskõiksus ja pidev unisus. Alguses on kõhus kuumustunne, tekib sügav õnnetunne, väheneb valutundlikus, halvenevad aja- ja ruumitaju ning liigutused muutuvad aeglasteks. Suurim oht heroiini kasutamisel on see, et üledoosi korral saabub surm. Kuna see pärsib hingamist, seiskub hingamine üledoosi tagajärjel. Esmalt kaotab narkomaan meelemärkuse ja siis sureb. See võib toimuda vaid 5-10 minuti jooksul. Tavaliselt narkomaan ei tea kui kange lahuse ta ostnud on ja sellepärast on üledoosioht suurem. Heroiini tarvitavatel narkomaanidel on nõrgenenud immuunsüsteem ning seetõttu võib neil tihti esineda infektsioone, näiteks kollatõve (hepatiiti) või süstimise ebahügieenilisuse tõttu tekkivat põletikku stafülokokke. Kui ühte süstalt kasutab mitu narkomaani, võivad nad üksteist nakatada immuunpuudulikkuse viirusega (HIV), mis põhjustab AIDSi. See on probleemiks kõige rohkem just heroiinitarvitajate hulgas. Palju surmasid põhjustavad heroiiniuimas toimunud õnnetused.
Esimestel heroiini tarvitamise kordadel tekkiv meeldiv tunne taandub kiiresti, sest organism kohaneb ainega. Endise joobeastme saavutamiseks peab manustama heroiini järjest rohkem. Joobele järgneval päeval muutub inimene ükskõikseks, murelikuks ja rahutuks, ta ei hooli isiklikust hügieenist ega oma välimusest. Järgmistel päevadel tunneb ta end haigena. Esinevad ka nutuhood, suurenenud pupillid ja pilgu fookustamise raskused, samuti nohu ja aevastushood, ebaselge kõne, halvenenud maitse- ja lõhnataju ning süljeerituse suurenemine. Kiirenevad pulss ja hingamine, esinevad oksendushood, tekib nn kananahk, inimest vaevavad unetus ning lihase- ja liigesevalu. Sümptomid hakkavad kaduma mõne päeva pärast ning umbes nädala pärast tervisehäired taanduvad. Võõrutusreaktsioon lõpeb kohe, kui narkomaan ainet uuesti manustab. Selline mõju suurendab aga veelgi sõltuvust ning süvendab narkomaanil arusaama, et teda aitab vaid uus narkootikumiannus.
Kasutatud kirjandus:
http://www.parnu.ee/Raulpage/koolitus/narko/1.html
http://www.as.wwu.edu/programs/druginfo/images/heroin.gif
http://www.hot.ee/narkomaania/heroiin.htm