Ernest Hemingway sündis 21. juulil 1899. aastal maa-arsti pojana Chicago eeslinnas Oak Parkis. Pärast kooli lõpetamist 1917. aastal töötas ta ajutiselt kohaliku reporterina ajalehe “Kansas City Star” juures, võttis siis Punase Risti vabatahtliku sanitarina osa Esimesest maailmasõjast. Rindel läbielatu jäädvustas ta romaanis “Hüvasti relvad!”. Mõne kuu viibis ta Michiganis, kalastas, luges ja kirjutas jutustusi, mida aga ükski ajaleht ei avaldanud. 1920. aastal sai ta feature writer koha ajalehe “Toronto Star Weekley” juures, aasta lõpus kolis ta Chicagosse, kus töötas ajakirjaniku ja toimetajana. Ent ta ei jäänud sellesse linna püsima. Juba 1921. aastal suundus ta Prantsusmaale ja reisis järgmistel aastatel kirjasaatjana Euroopas ja Lähis-Idas. USA kirjaniku Gertrude Steini kaudu tutvus Ernest Hemingway Euroopa ja Ameerika moodsa ajastu eestvedajatega. Gertrude Steini Pariisi salongis kohtus ta teiste hulgas James Joyce´i, Jean Cocteau, John Dos Passose, F. Scott Fitzgeraldi, Ezra Poundi, Pablo Picasso ja Joan Miróga. 1923. aastal õnnestus tal saavutada esimene kirjanduslik edu. Varsti pärast seda ilmus esimene lühijutukogu “Meie päevil”. Reis Pamplonasse äratas temas vaimustuse härjavõitluse vastu. Viibinud aastatel 1923-1925 mitu korda Hispaanias, avaldas ta esimese romaani “Ja päike tõuseb”. 1928. aastal kolis ta koos oma teise naise Pauline Pfeifferiga tagasi USA-sse ning asus elama Key Westi Floridas, kus sündisid teosed “Surm pärastlõunal” (1932), “Võitja ei saa midagi” (1933) ja “Aafrika haljad künkad” (1935). Merest võlutuna harrastas ta kirglikult kalastamist. Sagedased reisid viisid teda tihti Kuubasse, Aafrikasse, Aasiasse ja ikka uuesti Euroopasse, kus ta oli Teises maailmasõjas olnud tegev sõjakirjasaatjana. Tema isiklik panus Hispaania kodusõjas 1936-1937. aastal ei peegeldunud mitte ainult romaanis “Kellele lüüakse hingekella”, vaid leidis kajastamist ka näidendis “Viies kolonn”. “Vanamees ja meri” eest pälvis ta 1954. aastal Nobeli kirjanduspreemia. 1961. aastal lõpetas Hemingway elu enesetapuga.
