Hea uus ilm

Tänapäeva peetakse üheks parimaks perioodiks ajaloos. Vähemalt kipub selline olema minu kaasaegsete arvamus. Ma ei ole päris kindel, mispärast. Mina ei näe maailma küll must-valgena, aga asi kipub liiga tihti sinna tumehalli kanti.

Demokraatia kohta on öeldud, et tegu on halbade valitsusvormide hulgast parimaga. Ja et kuni keegi pole veel midagi paremat välja mõelnud, tuleks sellega hetkel rahule jääda. Esindusdemokraatia suurimaks veaks on see, et see esindab rahvast. Aga mitte kogu rahvast, vaid enamust. Minu nägemuses moodustab enamuse rahvast lihtlabane pööbel – inimesed, kes vaatavad “Elu pärast Baari” ja kuulavad Meie Meest. Neid ei huvita riigi valitsemine. Nii et valitsus esindab rahvast, keda ei huvita valitsemine. Sel juhul pole ka ehk ime, et ümber vaadates ei näe ma just päris perfektset maailma.

Ja vabad valimised… Mis need on? Ma leian, et see tähendab ainult ilusaid inimesi, kes vaatavad vastu suurtelt plakatitelt ja televiisoriekraanilt. Tänapäeval isegi Internetis. Ilusad inimesed, kes naeratavad ja lubavad, et edaspidi läheb elu paremaks. Kui neid valitakse, saame kõik rohkem raha, parema elu ja üleüldse on kõik imeline. Naljakas on, et see toimib – iga kord. Aastast aastasse. Valimistest valimisteni. Ja me teame, et need on ainult lubadused ja midagi ei suudeta/taheta ära teha nagunii. Vähemalt mitte paremuse suunas. Kui veab, siis ei lammutata riiki vähemalt täiesti laiali.

Kui keegi tahab tõesti midagi ära teha – aidata inimesi, parandada kõike, mis seda vajaks – ei jää talle suurt võimalust kõigi nende rahanäljas ja -hädas poliitikute seast oma häält kuuldavale tuua.

Kui järele mõelda, pole valimiste lähenedes tähtsaimaks küsimuseks mitte see, kas hääletada nende võid teiste poolt, vaid see, kas minna valima või mitte. Kumbki otsus ei muuda elu. Ei halvemaks ega paremaks.

Üks, mis on praegu kindlasti tõhusam kui iial varem, on arstiabi. Rohud ja ravimeetodid on efektiivsemad kui kunagi enne. Ja kallimad kui kunagi varem. Oleks ju halb, kui absoluutselt kõik võiksid terveks saada? Kui inimesed on vaesed, on nad selles ise süüdi, ja kui nad haigeks jäävad, ongi parem kui nad ära surevad – koos nendega kaovad ka halvad geenid? Asi on loomulikult sellest hüpoteesist pisut proosalisem. Mis ei tee seda ausalt öeldes just meeldivamaks. Lihtsalt suured firmad, kes tegelevad ravimite tootmisega, tahavad raha saada. Palju raha.

Ning seepärast peavad vaesemad inimesed heal juhul pisut piinlema ja halval juhul lihtsalt surema. Või oleks nende arvates teine see parem variant?

Mainiksin lisaks veel 21. sajandi katku – AIDSi. Me kõik oleme sellest kuulnud igasuguseid õuduslugusid. Koolis hirmutatakse sellega niiöelda toidu peale ja toidu alla. Ega sellest väga palju kasu ei ole. Paljud arvavad, et neid see ei puuduta. Enamus inimestest ei mäleta kümne minuti pärast enam, mis vahe on AIDSil ja HIV-l. See on nagunii ainult süstivate narkomaanide probleem.

Aga ega sellest ole midagi, kui see ära unustatakse. Küll meelde tuleb, kui nad nakatuvad.

Olgugi, et AIDS on saavutanud epideemia mõõtmed, ei paista see mitte kedagi huvitavat. Tehakse mõned tasuta telefoniliinid ja oodatakse, et asi iseenesest vaibub. Loomulikult see juhtubki. No vähemalt mõnetuhande aastaga. Või mõnesaja. Igal juhul saavad inimesed lõpuks otsa. Või saavutavad immuunsuse. Kumb iganes varem juhtub…

Ja ärgem unustagem Internetti ja televisiooni! Tänu nendele on meie elukvaliteet tõusnud lausa astronoomilistesse kõrgustesse. Me saame nüüd filme vaadata. Ja arvuti taga istuda. Imeline.

Kui päris aus olla, on olevik siiski päris elatav aeg. Inimesi ei kiusata taga ega tapeta. Tähendab, suuremat osa inimesi ei kiusata taga ega tapeta. Ja naised võivad pükse kanda ja valimas käia. Ja me võime süüa kandilisi arbuuse. See viimane ennustab inimkonnale muuseas suurt tulevikku. Võibolla saavad meie lapselapsed kunagi süüa kandilisi lehmi. Neid oleks palju lihtsam transportida.

Olgugi praegu hea elada, on tulevik loomulikult ilusam. See on alati parem, kui käesolev hetk, sest kellelgi pole aimu, mis siis juhtuda võib. Nii et lähtudes oma optimistlikust loomusest, ootame me miskipärast ainult head.

Jah, me teame, et kliima soojeneb. Kes teab – ehk just tänu sellele hakkavad varsti ka meie õue peal palmid kasvama ja talvel saab meres koos delfiinidega ujumas käia. Aga kandiliste, mitte tavaliste delfiinidega, sest viimased surevad peagi välja.

Elu on tänapäeval mitmes mõttes parem, kui vanasti (ükskõik kui vanasti, sest elu läheb sekund-sekundilt paremaks, nii et sel hetkel, kui sa seda lauset lugema hakkasid oli see hulga halvem). Aga ma kardan, et halvad küljed näivad võrdluses headega siiski peale jääma.