IVAN GONTŠAROV 1812-1891

Ivan Aleksandrovitš Gontšarov sündis 18.juunil 1812. aastal Volga-äärses Simbirskis. Perekond oli viljamüügiga rikkaks saanud ja pidas end esmajoones kaupmeeste kihti kuuluvaks, kuigi nime poolest oldi aadliperekond. Pärast isa surma 1819. aastal kasvas poiss ristiisa juures, kes oli liberaalselt meelestatud aadlik. Aastatel 1822-1830 käis Gontšarov kommertskoolis ja õppis seejärel kuni 1834. aastani Moskvas kirjandust. Pärast mõned kuud kestnud teenistust Simbirski kuberneri kantseleis asus ta tööle Peterburi rahandusministeeriumi, kuhu jäi 1852. aastani. Ta viibis sageli ka Simbirskis, mida intellektuaalide poolt peeti tüüpiliseks aadlike elupaigaks. Peterburi kirjandusringkondadega suheldes sai Gontšarov julgust kirjanduslikeks katsetusteks. 1847. aastal ilmus tema esimene romaan “Tavaline lugu”, milles – nagu ka oma järgmises teoses – käsitles igavuse teemat ja aadlipositsiooni. 1840. aastate lõpul alustas ta oma teist romaani “Oblomov”, katkestas aga töö, et minna 1852. aastal admiral Putjatini sekretärina merereisile, mis viis ümber Euroopa ja Aafrika Jaapanisse. 1855. aastal tuli Gontšarov Siberi kaudu tagasi ja avaldas 1858. aastal reisikirja “Fregatt Pallada”. Alates 1856. aastast tegutses ta Peterburis tsensorina. 1859. aastal ilmus “Oblomov” ja seda saatis suur menu, kuigi teost poliitilistel põhjustel ägedasti kritiseeriti. 55- aastasena läks Gontšarov pensionile ja kirjutas lisaks esseedele ja jutustustele romaani “Järsak” (1869) ja memuaarid. Kuna “Järsak” ei leidnud kriitikute heakskiitu, tõmbus kirjanik avalikust elust kibestunult tagasi. Ivan Gontšarov suri 27. septembril 1891. aastal Peterburis.

KASUTATUD KIRJANDUS

*B. Sichtermann, J. Scholl “Romaanid”

*Maailma kirjanikke