THEODOR FONTANE 1819-1898
Henri Théodore Fontane sündis 30. detsembril 1819 aastal Neuruppinis. Tema vanemad olid prantsuse päritolu hugenotid. Isa oli apteeker, kel tuli aga tulutoov apteek mänguvõlgade pärast maha müüa. 1827. aastal kolis perekond Swinemündesse. Pärast õpinguid Neuruppinis ja Berliinis õppis Fontane aastatel 1836-1840 apteekriametit, huvitus aga rohkem kirjutamisest. Tema esimene avaldatud lugu oli 1839. aastal ilmunud novell “Vennaarmastus”. Aastatel 1840-1843 haris ta end farmatseutika alal, 1844. aastal oli sõjaväeteenistuses. Samal ajal külastas Fontane kirjandusklubisid ja võeti vastu Berliini kirjanduslikku pühapäevaseltsi “Tunnel üle Spree”. Pärast aprobatsiooni 1847. aastal tegutses ta Berliinis apteekrina. 1850. aastal abiellus ta Emilie Rouanet-Kummeriga; nende kolm last elasid vaid paari aastaseks (arvatavasti oli Fontanel ka vallaslapsi). 1859. aastani kuulus ta Preisi siseministeeriumi pressiosakonna koosseisu. Aastatel 1852 ja 1855-1859 lähetati Fontane Londonisse. 1857. aastal liitus temaga ka perekond. 1858. aastal reisis ta Šotimaale. Olles aastatel 1860-1870 ajalehtede “Neue Preuβische Zeitung” ja “Kreuz-Zeitung” korrespondent, tegutses Fontane aastatel 1864 ja 1870/71 ka sõjareporterina. 1870. aastal sattus ta spionaažis süüdistatuna Prantsuse sõjavangi ja vabastati alles tänu Bismarcki sekkumisele. Tema varased kirjanduslikud katsetused hõlmasid inglise-soti eeskujul kirjutatud värss-jutustusi ja ballaade, lisaks vesteid “Matkad Brandenburgi margis” (1862-1882). Aastatel 1870-1889 tegutses Fontane Berliinis teatrikriitikuna ja tutvustas Ibsenit ja Hauptmanni. Alles siis hakkas ta kirjutama pikemaid proosatekste. Realistlikes ühiskonnaromaanides esines ta Berliini ja Brandenburgi aadli ja kodanluse kriitilise kroonikuna. Ta kirjutas armastusest ja abieluprobleemidest, aust ja sotsiaalsetest küsimustest. Oma esimeses romaanis “Enne tormi” (1878) käsitles ta Walter Scottist ja Willibald Alexisest mõjutatuna ajaloolist temaatikat. Järgnesid kriminaaljutustused “Grete Minde” (1880) ja “Pirnipuu all” (1885). Edasistes teostes “Abielurikkuja” (1882), “Krahv Petöfy” (1884), “Mõtete virrvarr” (1887), “Stine” (1890), “Proua Jenny Treibel” (1892) lihvis ta jutustamistehnikat ja asetas sageli sündmustiku keskpunkti naistegelase. Ta saavutas erakordse meisterlikkuse dialoogide edasiandmisel, mida kasutas ka “Effi Briesti” (1894/95) tegelaste veenval psühholoogilisel kujutamisel. 1894. aastal sai Fontane Berliini Ülikooli audoktoriks. Fontane hilisloomingu moodustavad eelkõige romaanid “Poggenpuhlid” (1896) ja “Stechlin” (1899), mille kallal ta 1895. aastast saadik töötas ja mille eeltrükk ilmus juba 1897. aastal. Kirjaniku viimane teos “Mathilde Möhring” jäi lõpetamata. Theodor Fontane suri 20. septembril 1898. aastal Berliinis.
KASUTATUD KIRJANDUS
*B. Sichtermann, J. Scholl “Romaanid”
*Maailma kirjanikke
*EE köide 3