Evolutsioon
Aristoteles oli üks esimesi, kes pani tähele,
et organisme saab teatud sarnaste tunnuste alusel rühmitada. Ka K. Linné rajas
oma taimede ja loomade süsteemi ühesuguste tunnuste alusel, kusjuures ta ise
arvas, et organismid on Jumala poolt loodud. Esimesi vastuväited loomisele
esitas J. B. Lamarck, aga kahjuks ei suutnud ta oma seisukohti põhjendada.
Esimese põhjendatud evolutsiooniteooria esitasid 1858. a. C. Darwin ja A. R.
Wallas.
1859. a. vapustas inglise loodusteadlane
Charles Darwin maailma, kirjutades raamatu, milles avaldas seisukoha, et
inimesed on suguluses ahvidega. Darwini käsitlusel põhineb tänapäevane
evolutsiooniteooria. Sõna “evolutsioon” tähendab lahtirullimist ning
evolutsiooniteooria kirjeldab, kuidas kõik elusolendid aja jooksul arenevad ehk
muutuvad. Kõik elusolendid erinevad üksteisest näiteks suuruse, kuju, värvuse,
tugevuse ja eluea poolest. Pole olemas kaht täiesti ühesugust taime või looma.
Teooria teine osa seletab, et isendite erinevustest sõltub, kes elusolendeist
jääb ellu ja saab järglasi. Mõni tunnus (näiteks karvastiku värvus) tagab
suurema võimaluse ellu jääda. Osa taimi või loomi sobib neid ümbritsevasse
keskkonda paremini kui teised, see tähendab, et nad on paremini kohastunud.
Selles keskkonnas kasulikud tunnused tagavad kohastumuse. Loodusliku valiku
toimel jäävad ellu enamkohastunud organismid. Teooria kolmas osa käsitleb
pärilikkust. Need tunnused, mis aitavad elusolendil olelusvõitluses ellu jääda (värvus, kuju), võivad kanduda edasi
järglastele. Kui järglased pärivad need kohastumused, on ka neil suurem
võimalus ellu jääda. Järk-järgult, paljude põlvkondade jooksul, arenevad
paremini kohastunud taimed ja loomad veelgi, kuna vähemkohastunud surevad
välja. Sellise arengu tagajärjel on tekkinud miljonid Maad asustavad taimed ja
loomad.
Tõendid minevikust
Evolutsioonist annavad tunnistust fossiilid –
loomade ja taimede kivistunud jäänused. Neist nähtub, kuidas taimed ja loomad
on ajajooksul muutunud. Näiteks elas iga pildil kujutatud londiline mingil
kindlal ajal, seda on võimalik määrata kivistunud luude vanuse järgi. Ilmselt
ei arenenud kõik londilised ühest ühisest elevandist ega iga järgmine
eelmisest. Samuti pole tõenäoline, et iga elevant tekkis täiesti iseseisvalt.
Usutavasti on pildil olevad londilised suguluses. Mida rohkem leitakse
kivistisi, seda selgemaks saab paljude looma- ja taimeliikide sugulus.
Tõendid olevikust
Ka tänapäeval elavate loomade ja taimede
muutumine annab tunnistust evolutsioonist. Havail on mitu liiki nestelindlasi,
kellel on küll sarnane välimus, kuid kelle noka kuju ja selle kasutamine
erinevad. Arvatavasti põlvnevad need väikesed värvulised kõik ühisest
eellasest, kes sattus Havaile u. 5 miljonit aastat tagasi. Sellest ajast peale
on loodusliku valiku tulemusena tekkinud mitu liiki erineva nokatüübiga linde,
kes kõik söövad erisugust toitu.
KASUTATUD KIRJANDUS
Dorling Kindersley – Illustreeritud laste
entsüklopeedia