ESIMENE ÜMBERMAAILMAREIS

Kolumbuse avastusreisid andsid    Hispaania konkistadooride-hispaania ja portugali seiklejate kätesse küll uue maailmajao, ent peaeesmärk, uue      tee leidmine vürtside maale Kagu-Aasias, jäi saavutamata. Tuli korraldada uusi retki . Suurimaks sellelaadsetest ettevõtmistest kujunes    F. de Magalhaesi ekspeditsioon. 20. septembril 1519. aastal lahkusid Hispaania rannikult viis laeva. Kokku pardal 265 meest. Ületasid peatselt Atlandi ookeani ja jõudsid 13. detsembril Rio de Janeiro lahte. Sealt edasi suunduti lõunasse, purjetades mööda siis veel tundmatust Lõuna- Ameerika rannikust. La Plata  suudmes jäädi 10. jaanuaril talvituma.. Edasi hakati liikuma 18. oktoobril ja sama kuu lõpupäevadel leiti läände suunduv kitsas laht. Edasine uurimine äratas lootusi, et tegemist on väinaga Vaiksesse ookeani.Üle kuu aja eksleti väinas ning alles 28. novembril 1520. a. avanesid nende ees ookeaniavarused. Vahepeal oli üks laev väinas hukkunud, ja teine tagasi Hispaaniasse põgenenud. Suurem osa toiduvarusid oli jäänud kodumaale põgenenud laevale San Antoniole. Nii sattus ekspeditsioon üsna täbarasse olukorda, kuid siiski otsustati reisi jätkata kolme laevaga.

       

 

Reis üle ookeani kujunes palju pikemaks, kui seda olid ennustanud tagasihoidlikud arvestused. Söögivarud kahanesid kiiresti, kuivikud, mis madrustele jagati, olid kõlbmatud. Nõrkenud  meeskonnaliikmed sõid saepuru, rotte ja isegi pargitud nahka.

Korraliku toidu ja joogivee  puudumisel hakkas laevadel levima skorbuut. Haigestunud meremeestel hakkasid algul igemed paistetama, siis hakkasid hambad liikuma ja lõpuks hoopis logisema ning välja langema. Suhu tekkisid haavad ja paised. Mehi tabas suur nõrkus. Skorbuudihaiged surid suurtes piinades.

Kolm kuud ja kakskümmend päeva liikus kolmest laevast koosnev karavan keset tühja ookeani lääne poole. Ei kohatud ühtki saart, isegi mitte kõige väiksemat maismaaraasukest, mis oleks haigeid ja pooleldi hullunud inimesi kosutanud. Sellel teekonnal 19 inimest surid ja 13 jäid raskesti haigeks. Kogu reisi vältel oli õnneks ilus ilm. Tormidega poleks jõuetu meeskond suutnud võidelda. Sellepärast nimetas Magalhaes selle ookeani Vaikseks ookeaniks, kuigi tegelikult on see kõige tormisem ookean maal.        

Alles 6. märtsil 1521 märkasid hispaanlased horisondil saari. Need olid Mariaani saared. Sealt edasi suundusid ümbermaailma purjetajad Filipiinidele, kus Magalhaes 27. aprillil 1521. a. kokkupõrkes päriselanikega hukkus. Pärast India ookeani ületamist ja sõitu ümber Aafrika jõudis 8. septembril 1522. a. kodumaale tagasi ainult üks laev Victoria, mida juhtis Juan Sebastian de El Cano. Teele asunud 265-st mehest jõudis tagasi ainult 18 kurnatud inimest.

Esimene ümbermaailmareis oli seega läbi. Sellega lõppes ka oluline etapp meie planeedi tundmaõppimises. Magalhaesi ekspeditsiooniga avastati, et kõik ookeanid on omavahel seotud. Tõestati, et maa on kerakujuline ja veel lisaks, et maa mõõtmed on varemast arvatud hulga suuremad.

 

KASUTATUD KIRJANDUS

“Eesti Entsüklopeedia”, 6. köide, Valgus, 1992

“ENEKE”, 2. köide, Valgus, 1983

Osvald Nilson “Maa avastusloost”, Valgus, 1987