Enne targaks, siis rikkaks

Tarkuse ja rikkuse omavaheline seos on läbi aegade olnud üks kõige muutuvamaid väärtusi üldse. Enne teemasse põhjalikumat süüvimist tuleks tegelikult selgeks teha, mida keegi nende sõnade all antud kontekstis mõistab. Selles lauses mõistan ma “tarkust” kui teadmisi, oskusi ja kogemusi, mis inimene oma elu jooksul on omandanud. “Rikkus” tundub antud kontekstis käivat eelkõige materiaalse varanduse kohta, aga kindlasti ei saa välistada ka kõike muud, mida inimene vajab ja saavutada üritab.

Iga inimene peab omandama mingi kindla hulga üldteadmisi, et olla valmis tulevaseks eluks. Kõik Eesti kodanikud peavad läbima põhikooli, peale mida on juba igaühe vaba valik, kuhu edasi (õppima) suunduda. Mõned otsustavad peale 9. klassi lõpetamist suunduda laia maailma õnne otsima, enamus suundub siiski kuhugi edasi õppima. Viimasel ajal on märgata tendentsi, et enamus noori suundub edasi õppima gümnaasiumisse ja sealt ülikooli, lootes tulevikus olla konkurentsivõimelisem tööturul. Ei arvestata aga sellega, et kui nii teeb valdav enamus, siis tekib tööturule liiga palju kõrgharidusega inimesi, kes ei suuda leida sobivat töökohta. Samal ajal kutsekooli lõpetanutest leiab enamik endale kiiresti rakenduse ja vastavalt nõudluse-pakkumise suhtele võimalik, et ka parema palga. Ei tohiks tulla üllatusena, et näiteks tippmehaanikute palgad ületavad õpetajate omi kuni kümnekordselt.

Rikkuse saavutamiseks ja eriti selle nautimiseks ei piisa enamasti mitte ainult haridusest, mida saadakse koolist ja mida tõendab diplom või tunnistus, vaid on vaja ka haritust ehk üldist tarkust ja elukogemust. Inimene peab olema laia silmaringiga, paindlik ja hea suhtleja, et elus tõsiselt läbi lüüa. Peale oskuse raha teenida peab inimesel olema oskus ka seda kulutada nii, et sellest enim kasu oleks. Kui mõistlike inimeste jaoks on raha pelgalt maksevahend, võimalus teatud asjade saavutamiseks, siis leidub ka inimesi, kes on kogu oma elu pühendanud raha teenimisele ja kes tunnevad lihtsalt primitiivset rõõmu selle omamisest, tõstes selle otsekui ebajumala staatusesse.

Kõige selle kõrval on olemas ka inimesi, kes tänu oma tarkusele on mõistnud, et suurim rikkus polegi materiaalne varandus, vaid iseenda füüsiline ja vaimne heaolu ja tasakaal. Kuna inimene vajab peale põhivajaduste peamiselt emotsioone, mis tema isiksust arendavad, siis ei vajagi keegi suurt materiaalset varandust, vaid pigem võimalust eneseteostuseks ja –arenduseks. Juba koolieast peale on mõttekas rõhku pöörata enda tugevamatele külgedele ja õppeainetele, mis pakuvad rohkem huvi ja pakuvad võimalusi eneseteostuseks. Tulevikus on võimalik, et just hobist või huvist mingi eluala vastu võib välja kasvada tulevane amet. Kui töökoht ja amet on meeldivad ja eneseteostust pakkuvad, on see juba iseenesest rikkus. Hea palganumber oleks veel lisaboonus, kuid mitte peamine faktor töö valimiseks. Kindlasti on rikkuseks ka armastav perekond, head sõbrad, mugav elukoht, kuid minu nägemus antud pealkirja ideest ei lähe kokku nende väärtuste põhiideega.

Kõiki variante ja stsenaariume arvestades jõudsin paratamatult järeldusele, et tarkus ja rikkus on omavahel väga tihedalt seotud ja kohati kattuvad mõisted. Inimene kes on rikas, ei pea olema tark, aga inimene, kes on tark, on ka rikas.