Et ennast nõukogudeaegse elu ja olustikuga kurssi
viia, lugesin läbi raamatu “Nõukogude aeg ja inimene” ja sain teada väga palju
selle aja elust, inimestest ja suhtumisest. Kuna inimeste igapäevaelu on väga mitmetahuline
ja mõned tolleaegse elu aspektid leiavad paratamatult rohkem kajastamist,
valisin ma endale südamelähedase ja samas ilmselt vähekajastatud teema, nimelt
toonased autod ja kõik nendega seonduv.
Nõukogude ajal oli
selleks, et autot osta, vaja luba spetsiaalselt ametiühingult ja selle loa
saamine oli väga raske. Tavaliselt osteti juba kellegi poolt kasutatud auto,
ükskõik millises seisus see parasjagu ka polnud. Samuti polnud peaaegu üldse
müügil autode varuosi ega rehve. Autode jagamise aluseks Eesti NSV-s oli kindel
kogus autosid, mida Moskva jagamiseks lubas. Sellest kindlast kogusest veel üle
poole läks NSV Ministrite Nõukogule ja paljudele teistele ametiasutustele.
Seega jäi tavainimestele ostmiseks väga vähe autosid, näiteks 1986. aastal oli
selleks hulgaks 2841 autot. Ministrite Nõukogu turufondi reservist jagati eraldi otsusega autosid ka otse
inimestele. Kuna autoostuloa saamine oli nii raske ja samas neid jagati vahel
inimestele, kes ei soovinudki autot osta, müüdi mõnikord autoostulube edasi ja
seda kuni kolmekordse autohinnaga.
Tollel ajal olid põhilised sõiduautod, ehk ainsad
autod, mida eraisik omada sai järgmised: Zaporožets, Moskvitš, Žiguli, Pobeda,
Volga ja nende erinevad mudelid. Volgat said endale lubada vaid rikkad ja/või
mõjukad inimesed. Inimesed remontisid oma autosid ise või lasid mõnel tuttaval
remondimehel paari viinapudeli eest parandada. Nagu ma aru olen saanud, kehtis
tollal põhimõte: “Parem sada sõpra kui sada rubla”, mis lühidalt tähendas seda,
et kõike sai tutvuste kaudu ja enamasti vahetuskaubana mõne defitsiitse kauba
vastu. Kuna autovaruosi polnud eriti saada, tuli need kas ise järele aimates millegi
vastu vahetada või taas kord omada tutvusi.
Nõukogude aja
miilits oli muidugi omaette nähtus ja sellest jutustamine läheks ilmselt liiga
pikaks. Siiski panen kirja ühe loo, mis iseloomustab tolle aja inimeste
leidlikkust: Juhilubadega koos käis tehniline talong. See oli selline lipik,
kuhu seltsimees inspektor eeskirja rikkumise puhul augukesi krõpsutas. Kui kolm
augukest lipikus, pidi korduseksamile minema. Saanud siis üks Pärnumaa mees
kolmanda augu kaardi sisse, läinud koju, võtnud auguraua ja krõpsutanud kogu
talongi serva ümberringi auke täis. Viis siis selle
talongi komissari kätte ja seletas: "Vaat juhtus lugu, ütlesin
mina vist midagi pahasti seltsimehele, too solvus ja vaata, mis tegi, kõik auke
täis." Saanud siis tolle jutu peale täitsa uue ja värske talongi, ilma
ühegi auguta...
Kokkuvõtteks võin
öelda, et Nõukogude aeg oli inimestele väga suureks õppetunniks, mis kasvatas
inimestes leidlikkust ja nutikust, kuid kogemused tulid kõik läbi kannatuste ja
raskuste. Huumorit ja rõõmu jagus vaatamata raskustelegi inimeste igapäeva ja
suuresti tänu pikale okupatsiooniajale on tänapäeva eestlane just selline, nagu
ta on.