ELU MERESÜGAVUSTES
Meresüvikute sügavuseks võib olla isegi 11 km. Siin ei elutse just palju
loomi. Nad toituvad ülemistest kihtidest alla langevatest orgaanilistest
ainetest.
Ookeanisügavusi uuritakse järjest põhjalikumalt ning saadakse sealt informatsiooni
paljude kordumatute ja kunagi täiesti tundmatute loomade kohta, kel on välja
kujunenud erilised, äärmuslikud madalal temperatuuril ning pimeduses elada
võimaldavad kohastumused.
KOHASTUMINE ELUKS SÜGAVIKES
Meresügavustes on tähtsaimaks meelteks haistmis- ja kompimismeel. Paljud
loomaliigid on pimedad, hulgaliselt kalu on spetsiaalselt kohastunud. Näiteks Macrourus
perekonna merluusil on pikk saba, millel paiknevad saaklooma liigutusi
registreerivad retseptorid. Teised liigid tõstavad end põhjasetetelt kõrgemale
pikkade uimekiirte abil, et leida puhtas vees ujuvat saaki. Kuna toitu on
sügavikes vähe, on saagipüüdjad toiduotsinguil sunnitud olema efektiivsed.
Paljud kalad ujuvad päraniaetud lõugadega ning neelavad kõike vastutulevat.
Neil on veniv magu, mis on võimeline vastu võtma suurel hulgal toitu. Nad on
suutelised oma lõuad isegi nii pärani lahti ajama, et söövad ära endast
suuremate mõõtmetega saagi. Mõnes süvamere asukad toodavad biokeemilise
reaktsiooni abil valgust. Osa kasutab valgust röövloomade eemalepeletamiseks,
üritades valguse abil hirmuäratavam välja näha. Aga merisarvik meelitab
helendava peibutise, nn. õnge abil hoopis saaki ligi. Omapäraselt on see
helendav kala lahendanud ka partneri leidmise probleemi. Oluliselt emasest väiksem
isane kasvab pärast paarilise leidmist emase külge. Nad arenevad üheaegselt,
olles ühendatud ühise vereringe ja nahaga. Enamik süvamereloomi kasvab
aeglaselt, väheste pikkus ületab 30 cm. Paljud kalad on musta värvi. Süvikute
loomad on värvitud või läbipaistvad.
SÜVAMERE TINGIMUSED
Elutingimused meresügavikes erinevad kõikidest muudest Maa peal tuntud
tingimustest. Kasutamiskõlbulik valgus ulatub kõige rohkem 200 m sügavusele,
alates 900 m sügavusest valitseb täielik pimedus.
Sügavaimate süvikute sügavus on 11 000 m, seetõttu ei mängi päikesevalgus
siin elutsevate loomade jaoks mingit rolli. Süvavete vaid osalise asustatuse
põhjuseks on äärmiselt kõrge rõhk. 11 000 m sügavusel on rõhk üksteist korda
kõrgem kui merepinnal. Veetemperatuur langeb alla nulli. Niisugustes sügavustes
ei ole sukelduja ilma spetsiaalse varustuseta võimeline hingama.
10 920 m sügavusel on nähtud põhjamudas lebamas lesta. Elu eksisteerib
isegi kõige sügavamal merepõhjas.
TOIDUHANKIMISMEETODID
Süviku täielikus pimeduses ei esine fotosünteesiks (valguse muundumine
energiaks) vajaliku valguse puudumise tõttu ainsatki rohelist taime. Ka ei ela
siin taimtoidulisi loomi. Ainsaks kasutatavaks toiduallikaks on pealmistest
veekihtidest alla vajunud surnud taimede ja loomade jäänused, mis pärinevad
mõni kilomeeter kõrgemal asuvatest vetest. Hajudes moodustavad nad merepõhjale
limataolise korra, mis sobib eluks teatud bakteritele.
Neid baktereid söövad sügavustes elutsevad loomad – näiteks ussikesed,
limused, meripurad, kalad ja vähilaadsed. Mõningad merisiilikud ja madutähed
liiguvad mööda põhja ning toituvad otse limakihist.
Süvikutes on loomadel vaid kaks toidu hankimise võimalust: toituda
orgaanilistest jäänustest – limast ja sellest toituvast bakterist või
üksteisest. Toitu on siin kitsilt ja seetõttu on väike ka liikide arv.
MERESÜVIKUTE TEKE
Sügavad meresüvikud moodustavad ringi ümber Vaike ookeani ranniku, mõningad
neist paiknevad aga ka piki Atlandi ja India ookeani kaldaid, tihti kohtades,
kus ka maapinnal esineb ägedaid maavärinaid, vulkaanipurskeid ja mägede teket.
Möödunud sajandi kuuekümnendatel aastatel tekkis teooria nn.
laamtektoonika, mis selgitab maakoore liikumise nähtusi. Selle teooria järgi
asuvad mandrid hiiglaslike plokkide – laamade pinnal, mis liiguvad pidevalt
maakoore vahevöö ainese liikumise tõttu. Kuna jäikade laamade vahel tekivad
mehaanilised pinged (tulenevad laamade erinevatest liikumissuundadest ja
–kiirusest), avalduvad pindmised ja maasisesed protsessid kõige ägedamalt
süvamurrangute vööndis. Maavärinad, vulkaanipursked ning maakoores tekkivad
praod on pidevate liikumiste ja muutuste silmaga nähtav tunnus. Laamade
lahknemisel maakoor õheneb ja praguneb ning sulamagma tungib lõhedesse. Ookean
laieneb, selle äärealadel kuhjub mandreilt pärit aines, mille tagajärjel
ookeaniline koor vajub. Nii tekivadki süvikud ehk ookeani põhjas olevad pikad
ja järsuveerulised nõod. Vahel võivad ookeanilised ja mandrilised koored ka
üksteisele nihkuda.
MEREPÕHJA KUUMAVEEALLIKAD
Vulkaaniline tegevus merepõhjas põhjustab sarnaselt maapinnal toimuvatele
protsessidele kuumaveeallikate tekke, mille temperatuur võib ulatuda kuni 100º
C ning merre jõuab nende kaudu mädamunalõhnalist väävelvesinikku. Allikate
lähedus loob suurepärased elutingimused bakteritele, mis saavad
väävelvesinikust energiat, Bakterite olemasolu tekitab ainulaadse toiduahela,
mis on eriline roheliste taimede puudumise poolest ning mis ei vaja eluks
päikesevalgust. Alati ei oskagi ette kujutada, kui imepäraseid ja erilisi
eluvorme Maal eksisteerib. Kuumas merevees elutsevad näiteks kolmemeetrised
põhjamaod, kes saavad energiat oma organismis elavate bakterite lagunemisel
tekkivatest jääkidest. Ka üks vähiliik on kohastunud eluks kuumas allikavees
ning hukkub, kui ta oma keskkonnast eemaldada.
KASUTATUD KIRJANDUS
*Loomariigis
*Geograafia entsüklopeedia
*Õpilase entsüklopeedia