ELU LAMMIDEL

Lammidel, mis kujutavad endast veega üleujutatud orgusid, tekib kordumatu elukeskkond. Lopsakas pilliroos leidub toitu ning varju arvukatele loomaliikidele, näiteks tihastele, hiirtele ja konnadele.

Lammidel toimub pidevaid muutusi. Koos keskkonna muutumisega kasvavad madalaveelised veekogud kinni ning seal moodustub maismaa. Suur nõudlus põllumaade järele möödunud sajanditel on kahjuks põhjustanud nende muutuste kiirenemise.

TAIMED JA LOOMAD

Lammid on Kesk-Euroopa madalate loodusmaastike oluline osa. Nad paiknevad harilikult madalaveeliste järvede ning laiade, aeglase vooluga jõgede ääres. Reeglina on nad kaetud pillirootihnikuga ning tarnapuhmastega. Lamm pakub varju ja toiduhankimiskohti mitmetele loomadele, kes seda ümbritsevast tihnikust läbi pääsevad. Mõned neist on tihnikueluga suurepäraselt kohastunud.

Suviti asustavad soid arvukad liblikad, kiilid ning muud putukad. Mõnedel aladel võib kohata pääsusaba või tondihobu, kes lendavad saagi otsinguil väsimatult ringi. Koibikud ja ämblikud, teod ja vesikakandid on pilliroos elutsevad selgrootud. Vesikakandid mängivad olulist rolli soovegetatsiooni jäänuste lagundamisel ning huumuse loomisel. End varjulistes kohtades varjav veekonn vaatab pidevalt ringi tillukeste putukate järele, millest ta toitub. Ühtlasi peab ta olema ise ettevaatlik siin elutsevate lindude ja nastikute tõttu. Mügri sööb mahlakaid taimi. Tema vaenlaseks on nirk, kes suundub sageli pillirootihnikusse jahti pidama, kuigi oma pojad toob ta ilmale kuival maal. Pilliroo ja vee piirile ehitab oma “losse” ondatra.

Pilliroo ja maismaa piiril võib kohata mitmeid varjupaika ning toitu otsivaid loomi, näiteks metssigu, metskitsi ja faasaneid. Siin esineb ka mitmeid teisi loomi.

LINNUD PILLIROOTIHNIKUS

Linnud kuuluvad tuntuimate sooelanike hulka, eriti kuldnokad ja pääsukesed, kes ööbivad tihedas pillirootihnikus. Teised linnud, näiteks tuttpütt, pesitsevad pilliroo serval. Pillirooga on seotud mitmed linnuliigid, keda märgalade kahanemise tulemusena jääb üha vähemaks. Mõnedel looduskaitsealadel võib kuulda hüübi kriiskamist. See kartlik lind püüab oma pistodakujulise noka abil pilliroost konni, vesilikke, ussikesi ja väikeseid kalu. Tema pronksivärvi vöödiline sulestik on talle suurepäraseks maskeeringuks, eriti kui ta võtab sisse oma iseloomuliku asendi – nokk vertikaalselt ülespoole suunatud. Lauk ja roo-loorkull on samuti muutunud Kesk-Euroopas harulduseks. Rääk otsib pilliroost selgrootuid ja ussikesi, rookull kontrollib pillirootihnikut ülalt ning valib välja tillukesi selgroogseid. Siin elutseb ka haruldasi liike, nagu näiteks tait ehk tiigikana või soo-loorkull. Väikesed linnud – kõrkja-roolind, roolind ning tsiitsitaja, püüavad putukaid ja ämblikulaadseid. Kõige haruldasem neist on kukkurtihane oma iseloomulikult pika saba ja mustade “vuntsidega”. Talvel toitub see lind peamiselt pillirooseemnetest, suvel aga putukatest.

SUKTSESSIOON EHK JÄRGNEVUS

Soode ökosüsteem, nii nagu mitmed teisedki ökosüsteemid, muutub pidevalt. Muutused on märkamatud, ent sajandite jooksul on see viinud sootaimede arvukuse tõusuni ning märgalade kuivenemise kiirenemiseni. Muutused toimuvad suktsessiooni ehk järgnemise kaudu. Ühed organismide rühmad asenduvad teistega, kuni tekib stabiilne, antud kliimatingimuste jaoks parim energiasüsteem. Seda protsesse võib vaadelda madalaveeliste järvede kallastel toimuva näitel. Avatud veekogu äärtele ilmub arvukalt soos juurduvaid veetaimi. Nende taimede juurtele settib järjest rohkem savi. Kinnikasvamise ja taimede hääbumise mõjul moodustuvad järgmised settekihid, mis põhjustavad veetaseme järk-järgulise alanemise. Kalda ääres on vesi juba piisavalt madal selleks, et niisugused taimed nagu kõrkjad ehk pilliroog, saaksid pinnale tõusta. Kohad, kuhu on tekkinud juba nii palju setteid, et need on peaaegu veepinnani väljas, on soodne pinnas sootaimede juurdumiseks.

Pilliroo tõttu sadestu nii palju setteid, et nende kihid ulatuvad peaaegu üle veetaseme. Sellises märjas pinnases on sobivad tingimused erinevate tarnade kasvuks. Nende keskele koguneb järjest rohkem orgaanilist materjali ning kujuneb välja juba küllalti kuiv pinnas põõsaste ja puude pealekasvamiseks.

LAMMIDE OHUSTATUS

Märgalade kuivendamist alustasid juba vanad roomlased. Piki soiseid tasandikke kaevati kanalid, et alad veest kuivendada ning põllumaaks ette valmistada.

Tänapäeval on märgalasid vähe järele jäänud ning ökoloogid püüavad neid inimeste sekkumise eest hoida. Märgalad on varjupaigaks ohustatud liikidele ning nad stabiliseerivad ümbruskonna kliimat.

KASUTATUD KIRJANDUS

*Loomariigis

*Loodusentsüklopeedia