ELU JÕESUUDMETES

Paljude merre suubuvate jõgede alamjooksul paiknevad soised alad. Siin elutsevad loomad peavad kohastuma mere tõusude ja mõõnade rütmi ning mageda ja soolase vee segunemisega.

Ranniku iseloomust ja päritolust sõltuvalt asustavad jõesuudmeid erilaadsed eluvormid. Kuigi iga jõesuue on eriline, koosnevad nad kõik harilikult arvukatest tillukestest ning soistest saarekestest, mis tõusu ajal vee alla kaovad.

ELU JÕESUUDMES

Kuigi jõesuudmete sood ja madala soolasisaldusega veed on täis elu, on siin elutsevate loomaliikide arv üsna väike. Selle põhjuseks on rasked tingimused, näiteks pidev vee soolasisalduse muutumine. Enamik loomi talub vaid vähest soolasisalduse kõikumist, seetõttu nad kas kaovad üldse nendelt territooriumidelt või siis ujuvad minema, kui vee soolasisaldus liiga kõrgeks muutub.

Püsivalt vähese soolasisaldusega vetes elutsevad liigid on suutnud kohastuda ning on võimelised muutma organismi vedelike ja ümbritseva veekeskkonna vahelist keemilist tasakaalu (antud nähtust nimetatakse metaboolseks osmoregulatsiooniks). Seda nähtust illustreerivaks näiteks on ogalik.

Kagu-Aasia jõesuudmetes on mitmekesisus suurem. Siinsetel aladel pole miljoneid aastaid suuremad muudatused aset leidnud, Euroopas on seevastu olnud mitu jääaega. Viimane jääaeg lõppes ligikaudu 10 000 aastat tagasi ning arvatakse, et liustike taandumisest pole möödunud veel nii palju aega, et uued liigid võiksid arenema hakata.

JÕESUUDMETE ASUKAD

Jõesuudmetes elutsevate ning kaladest toituvate lindude hulka kuuluvad näiteks rohu- ja väikekoskel ning kormoran. Sügisel ja talvel päästavad soola- ja mererohi laglesid. Suur selgrootute hulk meelitab siinsetele aladele mitmeid hulgulinde. Need linnuliigid erinevad üksteisest noka ja jalgade pikkuse poolest, mida erinevad jahipidamistehnikad nõuavad. Sel moel on nende omavaheline konkurents toidule piiratud, seetõttu saavad vabalt koos eksisteerida mitmed linnuliigid. Meriskil on võimas nokk, millega ta kodadest ranna- ja südakarpe välja kougib, samal ajal kui suurkoovitaja tirib hulkharjasusse ning muid selgrootuid nende maa sees asuvatest varjupaikadest välja pika, peene ja kõvera nokaga. Punajalg-tildri nokk on lühem – ta tuhnib sellega mulla sees ning hangib sealt tillukesi vähilaadseid.

Jõesuudmetes elutseb vähe imetajaid. Öösiti tiirutavad soode äärealadel rebased, ent ainsad imetajad, keda jõesuudmetes leidub, on randalid (Phoca vitulina).

JÕESUUDMETE SELGROOTUD

Planktoniks kogunev orgaaniline aine, mida jõgi merre kannab ning mille tõus sealt jõkke tagasi toob, loob neis paigus rikkaliku toiduallika. Nendest pisiorganismidest toituvad arvukad selgrootud, näiteks hulkharjasussid, teod ning rõngakedrikud. Soodest hangivad toitu tillukesed teod, mõnedesse kohtadesse koguneb ühe ruutmeetri kohta isegi kuni 20 000 tigu.

JÕESUUDMETE KALAD

Aastaringselt elutsevad jõesuudmetes vaid vähesed kalaliigid. Aastaringseteks asukateks on peamiselt lestad ja mõned ründiliigid. Kevadeti on see lesta kudemis- ning maimude kasvamispaik. Mõned kalad ujuvad läbi nende alade oma regulaarsete rännete ajal kudemispaikadesse – näiteks lõhe, kes igal aastal rändab mitmesaja kilomeetri kaugusele mööda jõe allavoolu oma traditsioonilistesse kudemispaikadesse.

JÕESUUDMETE ERIPÄRA

Jõgedes sisalduvat orgaanilist ja mitteorgaanilist materjali kannab vesi pidevalt mere suunas ning see sadestub madalikele, läbi mille vesi pikkamööda oma teekonna viimasel lõigul voolab. Paljudesse kohtadesse tekib sel moel delta, mis tähendab, et merre suubuv jõgi jaguneb mitmeks kitsaks haruks. Euroopa jõgede kallastel põhjustavad need setted viljakate alade ning eriliste madalike tekke suudmealadele, millele omakorda avaldavad mõju ka mere tõusud ja mõõnad. Niisuguse jõesuudme maastik on pidevas muutumises, kuna tänu tõusudele ja mõõnadele uhutakse setted merre ning kantakse siis jällegi maismaale tagasi.

ÄHVARDAVAD OHUD

Madala soolasisaldusega veega jõesuudmed ning nende alade taimestik ja loomastik võivad kergesti langeda inimeste tähelepanematuse ja teadmatuse ohvriks. Juba nende asend iseenesest teeb jõesuudmetest ideaalsed paigad sadamatele ja mereliikluskeskustele, seetõttu on ka siinsed veed pidevalt reostatud. Kaldaäärseid madalikke ohustavad üha arvukamad elektrijaamad, mis kasutavad elektri tootmiseks regulaarsete tõusude ja mõõnadega tekkivat energiat. Need projektid nõuavad aga tammide ehitamist suudmetega ristisuunas. Elu madalikul, mis vajab oma eksistentsiks korduvaid, soolaseid hoovusi ning vett, hääbub, kuna siin valitseb nüüd vaid mage, maismaa suunast voolav vesi. Hävivad ka tihked, viljakad sood, mida esineb kõigis jõesuudmetes ning mis on kogu keskkonna funktsioneerimise seisukohast väga tähtsad.

KASUTATUD KIRJANDUS

*Loomariigis

*Loodusentsüklopeedia