ELU GALAPAGOSEL
Galapagos on Vaikse ookeani ekvatoriaalalal paiknevate ühiste tekkepäritoluga saarte rühm. Administratiivselt kuuluvad saared Ecuadorile. Lõuna-Ameerika mandrist lahutab neid umbes tuhat kilomeetrit merd.
Galapagose saartel, ühes maailma kauneimatest nurkadest, võib kohata kordumatut taimede ja loomade maailma – selliseid liike, mida ei esine kusagil mujal maailmas.
TEKE JA OMAPÄRA
Galapagose saared koosnevad 16 saarest, mille pindala on kokku 8000 km² ning mis asetsevad laialipillutatult Vaikses ookeanis. Vanimad saared on vulkaanilist päritolu ning tekkisid ligikaudu 5 miljonit aastat tagasi. Paljudes kohtades on vulkaanid endiselt aktiivsed ning purskavad mõnikord ka tuld. Galapagosel valitseb ühtlane mereline kliima, aasta keskmine temperatuur on 20º C. Suurimat mõju saarte kliimale avaldab külm, Antarktikast saabuv Humboldti hoovus, mistõttu on saartel palju jahedam, kui võiks oodata. Ka on hoovuse tõttu saartel vähe sademeid. Kuid tänu hoovusele on siin suutelised elama väiteks hülged ja pingviinid. Madalatel ja kuivadel väikesaartel kasvavad peamiselt kaktused ja akaatsiad. Kõrgematel aladel, kus sajab rohkem, esineb rohtlaid ja hõrendikke. Siin säilib aastaringselt niiske mikrokliima, milles tunneb end hästi isegi Micronia-nimeline põõsas, mida kusagil maailmas ei esine.
ESIMESED ASUKAD
Saarte esimesed asukad olid ookeani lennanud merelinnud: fregatid ja troopikalinnud. Maismaalindudest saabusid head lendajad – flamingod ja öökullid. Galapagosel leidsid nad paiga, kus neil polnud ei vaenlasi ega konkurente toidu hankimisel, kuna vaid vähesed linnuliigid lendasid nii kaugele. Mõningatel juhtudel arenesid algupärastest liikidest välja uued, saarte tingimustega kohastunud liigid.
DARWINI VINDID
Kõik tänapäeval saartel elutsevad 13 liiki vintlasi pärinevad ühistest esivanematest. Neid tuntakse “Darwini vintidena”, kuna 1835. aastal saari külastanud Charles Darwin sai neid uurides oma liikide tekke teooria idee. Kuigi esmapilgul näivad kõik liigid ühesugused, eristatakse neid eelkõige noka kuju järgi. Maavärvude (Geospiza) liigi vintlastel on suur nokk, millega nad seemneid purustavad, pisikeste porrvärvude (Gerthidea) nokk aitab neil tillukesi putukaid püüda.
ELEVANTKILPKONNAD
Oma nime võlgnevad saared elevantkilpkonnadele. “Galapagos” on kilpkonna vana hispaaniakeelne nimetus. Tänapäeval elab siin 11 elevantkilpkonna alamliiki. Mõned neist on nii haruldased, et lootust nende säilimiseks peaaegu pole. Kilpkonnad, kes elutsevad ilma veeta saartel, toituvad peamiselt kaktustest. Need aga, kes elavad kõrgematel, niiskematel kohtadel, söövad mitmesuguste puude lehti, marju, aga ka samblikke.
LOOMADE SAABUMINE
Kui Galapagose saared merest välja kerkisid, polnud seal mingisugust elu. Sellest ajast on nüüdseks möödas juba sadu tuhandeid aastaid ning tänapäeval on saared üks maailma kõige omapärasemaid biotoope.
Kohalik liikide valik peegeldab suurel määral Lõuna-Ameerika mandril esinevat, ning sellelt – kõige lähemal asuvalt mandrilt – pärinebki enamik saare taimi ja loomi.
Mõned linnud on kandunud Galapagosele tugevate tuuleiilidega. Loomad on tõenäoliselt üle mere ujunud.
Lõuna-Ameerika jõgedest merre kandunud taimi võisid Galapagosele kanda hoovused. Sel viisil sattusid saartele kõige tõenäolisemalt ka putukad, roomajad, nende munad, mõningate taimede seemned ning taimed ise, mis sellest ajast saadik on saartel hästi kohanenud.
Meremehed ja esimesed asukad tõid hiljem oma paatides kaasa kassid, rotid, põrsad ja kitsed. Samuti on koos inimesega Galapagosele saabunud hulgaliselt mitmesuguseid taimi.
TASAKAAL ON RIKUTUD
Galapagose eraldatuse tõttu tekkis siin kordumatu taimestiku ja loomastikuga keskkond. Inimesega koos saabunud taimed ja loomad hakkasid kahjuks ohustama esialgselt saarel elutsenud liike. Osa kaasatoodud loomadest olid kiskjad, kes küttisid saare algasukaid ning hävitasid nende mune ja poegi. Laevadelt põgenenud koduloomad, eriti kitsed ja rotid, asusid saarele elama ning hakkasid vähendama esialgsete liikide toiduallikaid. Peale selle tõid nad endaga kaasa uued, saarel tundmatud haigused. Kuna senini polnud paljudel kohalikel liikidel looduslikke vaenlasi, ei olnud nad ka suutelised ennast kaitsma. Sissetoodud taimed juurdusid siin kiiresti ning hakkasid esialgseid liike välja tõrjuma. Saarte kordumatu ilu meelitas sinna hulgaliselt turiste, kes tallasid taimi ja hirmutasid loomi. Õnneks võeti õigel ajal vastu looduskaitseseadused, tänu millele võib Galapagose saartel õnnestuda maapealseks paradiisiks jääda.
Kas tead, et…
*Galapagos on ainuke paik maailmas, kus ekvaatori lähistel võib kohata hülgeid ja pingviine.
*Galapagose saared ei ole kuulsad mitte ainult oma omapäraste loomade poolest. Ka 40% taimi kuulub nn. endeemide hulka, mis tähendab, et kusagil mujal maailmas neid ei esine.
*Vaalapüügilaevade logiraamatute sissekannetest selgub, et 19. sajandi keskel 36 aasta jooksul viisid ainuüksi 79 laeva Galapagoselt minema umbes 10 miljonit elevantkilpkonna.
KASUTATUD KIRJANDUS
*Loomariigis
*Loodusentsüklopeedia
*Õpilase entsüklopeedia