Elavhõbe
Elavhõbe on keemiline element järjenumbriga 80, mille sümbol on Hg, See on ainus vedel metall normaaltingimustel. Hydrargyrum asub keemiliste elementide perioodilisussüsteemi II rühmas. Elavhõbe koosneb looduslikult 7 stabiilsest isotoobist.
Keemilised omadused
Elavhõbe on vastupidav metall. Ühineb hapnikuga kõrgemal, väävli ja halogeenidega tavalisel temperatuuril. Reageerib lämmastik- ja kuuma kontsentreeritud väävelhappega. Elavhõbeda oksiidi tüüp on nõrkhappeline. Elektronegatiivsus Paulingu järgi on 1,9.
|
Sümbol |
Hg |
|
Ladina keelne nimetus |
Hydrargyrum |
|
keemistemperatuur |
356°C |
|
tahkumistemperatuur |
-38.8°C |
|
Tihedus normaaltingimustes |
13.6 g/cm3 |
|
Järjenumber |
80 |
|
Aatommass |
200,59 |
|
Oksüdatsiooniaste ühendites |
I ja II |
Füüsikalised omadused
Elavhõbe on kergsulav hõbevalge peegelduv toa temperatuuril vedel metall. Keeb temperatuuril 356°C ja tahkub -38.8°C. Tänu madala keemistemperatuurile saab toota sellest kergesti puhast hapnikku. Elavhõbe on raskmetall, mille tihedus on 13.6 g/cm3. Tellised ja suurtüki kuulid võivad isegi elavhõbeda pinnal püsida. Elavhõbe ei imbu ühegi materjali sisse, see voolab lihtsalt maha.
Ajalugu
Elavhõbe sai oma nime Rooma jumala Merkuuri järgi. Elavhõbedat tunti Hiinas ja Indias. Seda on leitud Egiptuse hauakambritest aastast 1500 eKr. Hiinas, Indias ja Tiibetis arvati, et elavhõbe pikendab eluiga, parandab luumurde ja säilitab üldiselt head tervist. Vanad-kreeklased tegid sellest määret ja vanad-roomlased kasutasid seda kosmeetikas. 500 a. eKr tehti teiste metallide ja elavhõbedaga sulameid. 18. sajandi keskpaigast kuni 19. sajandi keskpaigani loputati elavhõbeda nitraadiga loomanahkasid Hg(NO3)2•2H2O. See eraldas karvad naha küljest. Kuid see lahus ja sellest tulevad aurud olid äärmiselt mürgised. See põhjustas värinaid, emotsionaalset ebakindlust, unetust, nõdrameelsust ja hallutsinatsioone.1941 aastal keelati elavhõbeda kasutamine nahatööstustes.
Ühendid
Orgaanilist elavhõbedat sisaldavaid ühendeid kasutatakse pestitsiididena, mis on keskkonnas väga püsivad. Elavhõbe ja selle ühendid on inimeste, ökosüsteemide ja eluslooduse jaoks väga mürgised.. Metüülelavhõbe läbib kergesti nii platsentaarv barjääri kui ka vere-aju barjääri, pidurdades vaimset arengut isegi enne sündi.
Seepärast on kõige enam ohustatud rühmaks lapsed ja sünnitamisealised naised. Metüülelavhõbe ladestub ja kontsentreerub eriti hästi veekeskkonna toiduahelas, mis muudab eriti ohustatuks rohkesti kala ja mereande tarbiva elanikkonna. On elavhõbedaühendeid, mis ei ole toksilised, neid on varem kasutatud isegi meditsiinis (näiteks süüfilise ravis).
Ühendid:
Fluoriidid: HgF2, Hg2F2
Kloriidid: HgCl2, Hg2Cl2
Bromiidid: HgBr2, Hg2Br2
Jodiidid: HgI2, Hg2I2
Hüdriidid: HgH2
Oksiidid: HgO, Hg2O
Sulfiidid: HgS
Seleniidid: HgSe
Telluriidid: HgTe
Nitriidid: -
Elavhõbeda leidumine looduses
Elavhõbe esineb looduses kinaverina (HgS). Elavhõbedat leidub jäljeelemendina paljudes kivimites ja mineraalides. Elavhõbedat eraldub looduslikest allikatest, näiteks vulkaanide kaudu, kuid eraldumine toimub ka inimtekkelistest allikatest, nagu söe põletamine ja elavhõbeda kasutamine toodetes. Varasemad heitmed on juba tekitanud keskkonnas elavhõbeda jääva kogumi, millest osa on pidevalt ringluses, sadestub ja satub uuesti ringlusesse. . Suurem osa elavhõbedast satub atmosfääri fossiilsete kütuste põletamisel. Nii kivisüsi kui nafta sisaldavad märkimisväärselt elavhõbedat. Elavhõbeda allikaks on veel kloori, polümeeride ja värvide tootmine. Merekeskkonnas esineb elavhõbe peamiselt lahustunud ioonidena.
Kasutamine
Metallilist elavhõbedat kasutatakse laboriaparatuuris, elektroodides, patareides termomeetrites, tänavavalgustites, päevavalguslampides, hambatäidistes ja kosmeetikas. Suurt osa metallist kasutatakse ainult üks kord, selle korduvkasutus on liiga kulukas.
Biotoime
Elavhõbe ja tema ühendid on väga mürgised. Väga mürgine on ka elavhõbeda aur. Elavhõbe on mürgine nii inimese, kala kui ka looma närvisüsteemile. Elavhõbe siseneb kehasse elavhõbeda auru sissehingamisel või tilga imbumisel läbi naha. Väikesed elavhõbeda tilgad aurustuvad isegi toatemperatuuril.
Elavhõbeda keemiliseks neutraliseerimiseks on kolm võimalust:
kaaliumpermanganaadi KMnO4 lahusega ("lillavesi", 0,1% lahus, nõrgalt happeline)
raud(III)kloriidi FeCl3 lahusega (20 % lahus)
pulbrilise väävliga (raputada elavhõbedale)
Kasutaud kirjandus:
http://et.wikipedia.org/wiki/Elavh%C3%B5be
http://www.keskkonnaveeb.ee/keskkonnasober/kks.php?artk=3_1
http://europa.eu.int/eur-lex/lex/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=CELEX:52005DC0020:ET:HTML
http://www.cs.ut.ee/~lauriesk/veereostus.html
http://www.tba.ee/Lood/Bioindikatsioon.htm
http://www.zone.ee/chemistry/Hg.htm
“Ene 2” lk 505, 1987
