EGLE ULJAS

Egle Uljas on 19-aastane tüdruk, kes pääses Ateena olümpiamängudele ja tegi seal 400 meetri jooksus Eesti rekordi.

Jooksmisega hakkas Egle tegelema kergejõustikutrennis. Enne seda oli tüdruk käinud kaunite kunstide koolis ja teinud aeroobikat, lisaks sellele õppis ta ka Tallinna Muusikakeskkoolis klaveri erialal.

Olümpiale saamine sai kindlaks nädal aega enne mängude algust. Ta täitis Ungaris olümpianormi ja tegi Eesti rekordi. Olümpiamängudel pääses ta poolfinaali ja seal sündis uus Eesti rekord.

Egle lõpetas äsja Tallinna Muusikakeskkooli klaveri eriala, lõpuaktusel oli Egle üks väljavalitutest, kes orkestri saatel mängis. Pärast kooli lõpetamist tegi ta sisseastumiskatsed Muusikaakadeemiasse ning astus Aleksandra Eesmaa- Juozapenaite klaveriklassi.

Egle arust on muusikal ja spordil palju ühist: mõlemas peab korralikult keskenduma, mõlemad on teatud mõttes nii vaimne kui füüsiline tegevus. Kummaski tegevuses ei piisa tehnikast, et saavutada häid tulemusi. Oluline on emotsioonide kontrollimine ja energia õige suunamine. Spordi ja muusika sidumine on võimalik ainult tänu Egle erakordsele töökusele. Egle jaoks on mõlemad hobid, mitte töö.

12-aastaselt trenni läinud Egle tegi vanematele aasta hiljem suure üllatuse, tuues oma esimeselt rahvusvaheliselt võistluselt koju kolm kuldmedalit. Egle ise oli selle üle märksa vähem üllatunud. Peale seda tuli Eglel ka tahtmine muusikast loobuda, kuid vanemate abiga aitasid vanemad tüdrukul muusikaõpinguid jätkata.

 2008. aasta Pekingi olümpiamängudele Egle veel ei mõtle, sest sinna on veel palju aega. Vahepeal tulevad Euroopa noorte meistrivõistlused ja maailmameistrivõistlused ja praegu treenib ta neid oodates. Egle arvab, et ei saa treenida ainult nelja aasta pärast toimuvate olümpiamängude nimel.

Egle tavalisel päeval käib ta kõigepealt koolis loengutel, siis harjutab paar tundi klaverit. Peale seda läheb trenni. Peale trenni harjutab veel kaks tundi klaverit ja ongi käes õhtu. Puhkepäevad on tal umbes samasugused, ainult et siis pole vaja loengutesse minna.

Ei jooksmisest ega ka klaverimängust ei taha Egle loobuda. Ta arvab, et kui tegeleda ainult ühe asjaga, tuleks tüdimus kiiresti. Praeguse elukorralduse juures seda muret pole, sest klaverit harjutades puhkab ta spordist ja trenni tehes muusikast.

Ka siis, kui võistlused käes, ei loobu Egle klaverimängust. Võistluspaika minnes kuulab ta klassikalist muusikat, sest võimsad klassikalise muusika akordid loovat õige meeleolu, et jooksustarti minna. Kuhu iganes Egle ka ei lähe, on tal alati kaasas noodid. Reisidel üritab ta kuidagi ikka leida võimaluse klaveri harjutamiseks, sest muidu tekib sisse suur paus harjutamises ja pärast tuleb näha topeltvaeva.

Klaverit tahab ta edasi mängida, ja ta on endale selgeks teinud, et pianistid jõuavad tippu alles 40- või 50-aastaselt. Spordis näitavad aga lähiaastad, millist vilja tema harjutamine kannab.

 

Kasutatud:

http://www.nadal.ee/index.aw/section=44639

Stiina (oktoober 2004)