UMBERTO ECO

1932

Umberto Eco sündis 5. jaanuaril 1932. aastal Alessandrias Piemontes. Ta õppis Torino ülikoolis filosoofiat ja lõpetas ülikooli dissertatsiooniga Acquino Thomase esteetikast. Järgnevalt oli ta Itaalia telekanali RAI kultuuritoimetuse kaastöötaja ja kirjutas muuhulgas ajakirjadele “Verri” ja “Rivista di Estetika”. 1959.-1976. aastal oli ta kirjastuse Bompiani filosoofiliste, sotsioloogiliste ja semiootiliste sarjade väljaandja. Habilitatsiooni järel 1961. aastal jäi ta esteetika õppejõuna esialgu Torino ülikooli juurde ning pidas siis kuni 1971. aastani loenguid Firenze ja Milano ülikoolides. Külalisprofessorina tegi ta ettekandeid Sao Paulos, New Yorgis, Chicagos, Yale’i ülikoolis New Havenis ja Põhja-Carolina ülikoolis. Alates 1971. aastast on Umberto Eco semiootikaprofessor Bologna ülikoolis, 1975. aastal sai temast ka kommunikatsiooni- ja teatriteaduste instituudi direktor. 1963. aastal kuulus ta neoavangardistliku rühmituse 63 asutajaliikmete hulka. Jätkates futurismi, dadaismi ja sürrealismi avangardiliikumise ajaloolisi traditsioone, pürgis see kirjanike ja teoreetikute liit kehtivate kirjanduslike normide süstemaatilise rikkumise poole. Eksperimentide kaudu lüürika, romaani ja eriti uute teatrivormide alal äratas rühmitus 63 rahvusvahelist tähelepanu. Õpetamis- ja kirjastajatöö kõrval oli Umberto Eco tegev mitme kultuuri- ja teadusajakirja toimetuses, kirjutas arvukaid artikleid ja aitas ise kaasa ajakirjade asutamisele. 1974. aastal organiseeris ta Milanos esimese rahvusvahelise semiootika kongressi. 1988. aastast peale on Umberto Eco tema poolt San Marino ülikooli juurde asutatud semiootika instituudi president. Arvukate teaduslike kirjutiste ja raamatute kõrval semiootika, kirjanduse ja kultuuri vallas äratas Umberto Eco ikka uuesti tähelepanu vaimukate ja teravmeelsete esseede ja artiklitega. 1980. aastal esikromaaniga “Roosi nimi” ülemaailmset kirjanduslikku kuulsust saavutades oli ta juba rahvusvaheliselt tuntud teadlane. Lugejaskonna arvukad küsimused teoste kohta ajendasid autorit mõne aasta pärast avaldama kirjutist “Järelkiri romaanile “Roosi nimi””, milles ta valgustab romaani tekkelugu. “Foucault’ pendel” (1988) oli tema teine romaan, kolmas, “Eilse päeva saar”, järgnes 1944. aastal. Umberto Eco on pälvinud arvukaid autasusid ning ta on mitme ülikooli audoktor nii kodu- kui välismaal.