Ebavõrdsus Eestis – paratamatus või probleem?

Milleks kraapida varandusi nagu vargad

või jagada neid nagu sotsid, kui sa võid

ignoreerida neid nagu targad?

Eesti ühiskond on pärast NSV Liidu võimu alt vabanemist palju arenenud. Tollal oli palju ebavõrdsust, kuna sageli eelistati venelasi, kuid nüüd on toimunud hulgaliselt muutusi. Eesti poliitikasse on tekkinud erakonnad, kes kõik soosivad erinevaid inimesi ja ühiskonnakihte. Need erakonnad, kes pääsevad võimule ja hakkavad oma tõekspidamisi ellu viima, tekitavad paratamatult meie kiiresti kasvavas ühiskonnas ebavõrdsuse, jättes vähemsoositumad inimesed tahaplaanile. Osa peab seda paratamatuseks, teised aga probleemiks ning kerkibki küsimus: ebavõrdsus – paratamatus või probleem?

Seni, kuni Eesti riiki juhiti Moskvast, ei olnud eestlaste hulgas tänapäevasega võrreldes silmatorkavat ebavõrdsust, kuna kõik püüdsid kokku hoida nigela olukorra tõttu. Ebavõrdsus hakkas tekkima alles siis, kui Eesti riik taasiseseisvus. Esimesed erakonnad ja uued riigijuhid otsisid uusi viise, kuidas rikastuda. Raha ja võim pimestasid riigijuhte ja koguti igal võimalikul viisil rikkusi. Sama juhtus ka tavakodanikega, kes eelistasid raha ja rikkust ühtsusele. See oli paratamatu, kuid hakkas tasapisi probleemiks muutuma.

Ühiskonnas tekkis seoses suure ebavõrdsusega uus probleem: rahvaarv hakkas kahanema, kuna paljud pered mõtlesid, kas ikka tasub tuua sellisesse ebavõrdsesse ühiskonda laps ilmale ja pensionäride elatusraha kasvas tööealiste palkade kulul. Riigipead otsustasid selle probleemi lahendada raha abil, tõstes toetusi ja jagades kopsakaid sünnitoetusi. Samal ajal, kui ühed erakonnad hoidsid vanurite poole, teised põllumeeste ning kolmandad kõrgklassi poole, ei mõelnud ükski partei selle peale, et pikka aega sai iga pere esimene laps aastas vähem toetust kui üks lehm suurtalus.

Kuna ahnusel pole piire, siis tõstetakse makse ja kaupade hindu ning palgad jäetakse samaks. Sellistel puhkudel aitavad enamasti streigid ja meeleavaldused. Rahvas hakkab pooldama neid erakondi, kes teevad ahvatlevamaid pakkumisi. Alles hiljuti tahtsid paljud rahvasaadikud ainult selleks riigikokku valitud saada, et elada elu lõpuni maksumaksja kulul, kuid lõpuks otsustati see privileeg lõpetada. Kõige enam soositakse meie riigis väikesearvulist kõrgklassi, kuid ühiskonna madalamates kihtides olevad inimesed on vähemsoositumad: nad on enamasti vaesed ja harimatud. See, et nad pole haritud, on mingil määral riigi süü, kuid enamasti vastutavad selle eest inimesed ise. Madalamad ühiskonnakihid on ka kõige ohtlikumad, kuna nemad elatavad ennast kuritegevusega.

Kõige ebavõrdsemas seisus on ühiskonnaheidikud, kellest keegi ei hooli ning kes elatavad ennast kõige jubedamatel viisidel. Nende suhtes peaks riik midagi tõsist ette võtma, kuna nemad moodustavad nii öelda tõrva tilga meepotis. Samas, on nendegi seas inimesi, kes olid veel hiljuti heal järjel, kuid kellel ei ole lihtsalt nii hästi läinud kui teistel. Kõige meeleheitlikemates olukordades on nad valmis tegema kõike, peaasi, et saaks midagi “h e a d” selle eest. Paljud neist muutuvad seega potentsiaalseteks kurjategijateks.

Kõige ebameeldivam ebavõrdsuses on see, kui inimest alahinnatakse või soositakse vähem tema välimuse, rassi, rahvuse, soo ja tõekspidamiste tõttu. Selle probleemi lahendamist on eriti intensiivselt näha, sest vastavalt hiljuti kehtima hakanud meeste ja naiste võrdõiguslikkuse seadusele peavad tööandjad arvestama naiste ja meestega kui võrdsete töötajatega.

Kõige kurioossem näide ebavõrdsusest on esimesest märtsist kehtima hakkav Tallinna ühistranspordi uus piletisüsteem, mille puhul mittetallinlane peab maksma pileti eest kaks ja pool korda kallimat hinda kui tallinlane. Ebavõrdsuse alla kuulub see selle tõttu, et suur hulk Tallinnas töötavatest inimestest elab väljaspool pealinna, kõrvalvaldades, ja kulutab juba niigi rohkem raha töölesõiduks kui tallinlane.

Ebavõrdsus noore riigi arengus on kahjuks paratamatu, kuna ilma selleta pole ükski riik oma arengu algusjärgus suutnud toime tulla. Kuid siiski on sellega Eestis liiale mindud ja tuleks hakata tagasi tõmbuma, enne kui liiga hilja. Rahvas loodab Euroopa Liiduga ühinedes ebavõrdsusest lahti saada: kõrgemad toetused, suuremad palgad, rohkem raha, kuid Euroopa Liit pole mingi rahamasin: et midagi saada, tuleb ka loovutada, ja sellega pole vist keegi arvestanud. Mõeldakse ainult paksema rahakoti peale.

Need inimesed, kes on harjunud elama teiste inimeste kulul, oleksid vast kõige suuremad kannatajad, kui ebavõrdsus peaks kunagi meie ühiskonnast kaduma, kuid seda arvatavasti ei juhtu, kuna elu soosib ikka tugevamaid ja targemaid ning pealegi on meie ühiskond baseerunud ikkagi ebavõrdsusel. Me kannatasime kunagi võõra võimu loodud ebavõrdsuse all ja nüüd kannatame enda loodud ühiskonnas selle tõttu.  Aga lohutuseks oleks ehk see, et kõik on kellegi suhtes ebavõrdses olukorras.

Mina arvan, et ebavõrdsus on probleem, mis vajaks lihtsalt suuremat tähelepanu ja paljusid lahendusviise. Loomulikult ei saa väita, et ebavõrdsus pole paratamatus, see on, lihtsalt meile meeldib seda käsitleda suure probleemina, mida saab parandada. Paljud inimesed on aga ikka veel pimestatud ahnusest ja rahast, kuid selleks ajaks, kui nad silma avavad, on juba liiga hilja ning siis on ebavõrdsus juba paratamatuseks muutunud. Minu isiklik arvamus on, et ebavõrdsus on nii probleem kui ka paratamatus, eriti just see viimane, kuna ilma selleta ei oleks meie ühiskond jõudnud nii kaugele kui ta on.