Doping ja sport

Kuigi Rahvusvahelise Olümpiakomitee ekspresident Juan Antonio Samaranch on 1988. aastal öelnud: «Jah, doping võrdub surmaga. Füsioloogiline surm... Füüsiline surm... Hinge ja vaimu surm... Ja lõpuks moraalne surm...», jätkub dopingu kasutamine.

Dopingud on rikkunud viimasel ajal üsna palju meeliülendavaid spordisündmusi- olümpiamänge, maailmameistrivõistlusi. Ent kardetavasti on need juhtumid vaid jäämäe veepealne osa. Spordiringkondades kavandatakse arstide ja keemikute kaasabill skeeme, mille avastamiseks peavad dopinguuurijad olema lausa detektiivid.

Näiteks kurvastas mind väga Salt Lake City olümpiamängude suured dopinguskandaalid, millesse kahjuks kaasati ka süütu eestlanna Kristina Šmigun. Sportlasele on alusetud süüdistused väga rängad ning mõjuvad nii psühholoogiale kui sooritusvõimele vägagi pärssivalt. Kristina ei suutnud end koguda, teine näide suusatamise vallast on Vincent Vittoz, keda süüdistati dopingu tarvitamises, kuid ometi suutis ta võita medaleid ning aidata Prantsusmaa teatemeeskonda vägagi edukalt Oberstorfi MM-il 2005.a.

Mõned arvavad, et dopinguta on praktiliselt võimatu tippsporti teha. Dopingu jälile on üpriski raske saada - kasutaja ise teab, teised võivad vaid oletusi teha. Kasutamise varjamine on samuti hästi arenenud. Mida jõulisemalt kelme kinni nabitakse, seda enam tugevneb lootus, et sport saab puhtamaks.

MIS ON DOPING?

Tavakäsitluses nimetatakse dopinguks enne võistlusi või võistluse ajal sportlase organismi viidud keemilisi ühendeid, mis kunstlikult tõstavad sooritusvõimet. On teada, et esimesi dopingulaadseid erguteid kasutati juba antiikajal. Kuid laialdasemalt hakkasid dopingut kasutama arvatavasti ujujad 19 saj. teisel poolel. Berliini müüri langedes tulid ilmsiks Ida-Saksa spordilaboratooriumide nn. “võltstšempionid”, kellest paljudele tuleb pigem kaasa tunda. Riigijuhtide teadmisel süstemaatiline steroidide tarvitamine laastas noorte inimeste tervist. Kuid Kanada teadlaste poolt läbi viidud küsitlus näitas, et enamik tippatleete on valmis edu nimel tervisega riskima.

1967. aastal on “Doping” Euroopa Nõukogu poolt defineeritud järgmiselt: Doping on manipulatsioon terve indiviidi organismiga, või selle indiviidi poolt kasutatav- ükskõik millisel viisil- aine, mis ei ole organismi poolt toodetud, või füsioloogiline substants manustatuna ebatavalises koguses või ebatavalisel viisil, kindla eesmärgiga kunstlikult või ebaausalt mõjutada esinemistulemust nende indiviidide puhul, kes osalevad võistlusspordis.

Kaasajal kasutatakse Rahvusvahelise Olümpiakomitee poolt toodud mõistet:

Doping on Rahvusvahelise Olümpiakomitee Meditsiinikomisjoni poolt kehtestatud dopinguainete nimekirja kuuluvate ainete ja meetodite kasutamine.

KEELATUD AINETE KLASSID SPORDIS

a) stimulaatorid
b) narkootikumid
c) anaboolse toimega ained
d) diureetikumid
e) hormoonid, nende analoogid ja mimeetikud
Keelatud on tarvitada kõiki aineid,mis kuuluvad ülaltoodud klassidesse, vaatamata sellele, et kõikide ainete nimetused ei ole äratoodud näidisnimekirjas. Seetõttu on kasutusele võetud termin-“ ja nendega sarnased ained “ . See termin iseloomustab ravimeid, mis on seotud vastavate aineklassidega oma toime ja/või keemilise struktuuri poolest.

KEELATUD MEETODID

a) veredoping
b) kunstlike hapnikukandjate ja plasmaekspandrite manustamine
c) farmakoloogiline , keemiline ja füüsikaline manipuleerimine

DOPINGUKONTROLL

A. Võistlustel – teostatakse alaliidu poolt tellimusel, testitavad sportlased loositakse välja.
B. Võistlusväline – pisteline sportlaste kontroll ettevalmistusperioodil, kus kutse dopingukontrolli antakse sportlasele üle tavaliselt vahetult enne treeningut.
Juhul , kui testi tellija poolt ei ole erisoove , uuritakse võistlusvälise dopingukontrolli puhul aineid , mis kuuluvad järgmistesse rühmadesse: anaboolsed androgeensed steroidid, diureetikumid, peptiidhormoonid

Ametlik soovitus tundmatute ravimite tarvitamise kohta

Ravimeis, mis käsimüügis saadaval, ei ole alati võimalik kindlaks teha kõiki aineid, mida nad tegelikult sisaldavad. Seetõttu soovitatakse sportlastele:

• Alati konsulteerida iga ravimi suhtes enne tarvitamist spetsialistiga või võistkonna arstiga

• Mitte kunagi tarvitada ravimeid ja toidulisandeid omal initsiatiivil ilma spetsialistiga konsulteerimata

Dopingukasutamine on rangelt keelatud. Sportlane loetakse dopingut kasutanuks kui:

• Tema keha kudedest või vedelikest leitakse keelatud aineid;
• Ta kasutab või on kasutanud keelatud aineid või võtteid

Iga sportlane kannab isiklikku vastutust selle eest, et tema organismi kudedes ja vedelikes ei leiduks keelatuks kuulutatud aineid.

Dopingainete kuritarvitamise eesmärk ja viisid
Dopingaineid kuritarvitatakse selleks, et:

• jõuspordi tarbeks tugevdada lihasmassi
• kiirendada poiste puberteediprotsessi
• arendada olelusvõitluseks vajalikku karmust
• suurendada eneseusku jne.

 Dopingainet manustatakse suu kaudu tablettidena või kapslitena ning süstitakse lihasesse. Dopingainet tuleb sisse võtta koos toitainerikka toiduga ja tugeva jõutreeningu ajal selleks, et lihasmass oluliselt suureneks.
Vahel kuritarvitatakse dopingaineid ka lühikese kuuri ajal suurte annustena siis, kui intensiivselt treenitakse. Paljud dopingainete kuritarvitajad kasutavad kesknärvisüsteemi mõjutavaid aineid nagu amfetamiin, et peletada tugeva treeningu tõttu tekkivat väsimust.

Dopingaine kuritarvitamise põhitunnused

Vaid füüsilisi ja psüühilisi reaktsioone uurides ei ole võimalik kindlaks teha, kas inimene on teataval momendil dopingainet tarvitanud. On vaja teha biokeemilisi katseid.

Aine tekitatava füüsilise seisundi tunnused
Suhteliselt lühikese aja jooksul toimunud muutused on järgmised:

• ülikiire lihasmassi juurdekasv
• kogu keha paistetus (vedelikukogus kehas suureneb)
• juuste väljalangemine
• akne
• maokrambid ja üldine halb enesetunne.

Aine tekitatava psüühilise seisundi tunnused
Suhteliselt lühikese aja jooksul toimunud muutused on järgmised:

• suurenenud seksuaalhuvi
• eriline karmus (nn kõva selli sündroom)
• agressiivsus.

Muud tunnused
Dopingaine kuritarvitamise tunnus võib olla oluliselt suurenenud huvi tugeva treeningu ning oma keha väljanägemise ning arendamise vastu.

Aine lühiajaline mõju

Dopingained ei tekita joovet nagu näiteks narkootikumid, aga võib pärast mõningast tarvitamist pikaks ajaks muuta meeleolu. Kuritarvitaja tunneb, et ta on varasemast arukam, jõulisem, suureneb eneseusk. Pikema aja jooksul võib aga mõju suurel määral pöörduda agressiivsuseks ja vägivallale kalduvuseks ning tuua kaasa isiksuse muutuse.

Aine tekitatavad kahjustused ja kõrvalekalded

Dopingaine mõjul muutub loomulik hormoonide tasakaal, mis järk-järgult avaldub mitmete elundite haiguse või häirena. Dopingainete kuritarvitamine võib esile kutsuda juuste väljalangemise ja akne (vinnid), meestel naisehääle ja südameveresoonte lupjumise. Maksa võimalik kahjustumine suurendab kollatõve- ja maksavähiohtu. Muud kõrvalekalded on vedeliku kogunemine neerude alatalitluse tõttu ning maovalud, oksendamine ja kõhulahtisus. Võib olla ka peavalusid ning lihaste ja soonte ülepinget. Puberteedieas võib dopingainete tarvitamine pärssida pikkade toruluude kasvu. Munandite kokkukuivamine võib lõppeda sigitamisvõimetusega. Naised muutuvad mehelikuks, neid iseloomustab bassihääl, habeme- ja karvakasv kehal, neil on menstruatsioonivaevusi ja nad võivad jääda viljatuks.
Dopingainete tarvitajatel on tavalisest suurem suremus, surma põhjustest on esikohal südameinfarkt. Mäletame ju kõik Johann Mühleggi kohutavat väljanägemist Salt Lake City suusamaratoni finišis, kui ta justkui kohe paistis hinge heitvat. Tippspordis on kõige ohtlikumaks dopingurühmaks stimulaatorid, mille kasutamisel kaob sportlasel objektiivne ülevaade oma võimetest, nende kasutajate hulgas on ka enim ohvreid. Dopingainete tekitatavad psüühikahälbed tähendavad isiksusemuutusi, mis avalduvad ärrituvusena ja agressiivsusena, otsustusvõimetusena, jälitamismaaniana või psühhooside ja depressioonidena. Dopingainete tarvitajas võib juba väike kogus alkoholi kutsuda esile agressiivsust.

Sõltuvus

Pärast dopingaine pikaajalist kuritarvitamist võib inimene tunda igatsust sellise mõjukuse, eriti jõu ja eneseusalduse järele, mis tal oli ainet tarvitades. Dopingainete tarvitamise tagajärjel tekkivad võõrutusreaktsioonid on ebameeldivad: ilmnevad füüsilised muutused, väsimus jne. Et organismi on tähtsate hormoonide produtseerimisel kaua kunstlikult ergutatud, on see vähendanud organismi enda võimet neid toota ning hormoonide tasakaalu normaliseerimiseks võib kuluda palju aega. Psüühilistest võõrutusprobleemidest tuleks nimetada depressiooni, osavõtmatust ja ärrituvust.

Sportliku võimeteproovi põhimõtteks on ja peab jääma ausa võistluse idee. Seda rõhutab ka olümpiamängudel antav vanne. Dopingu kasutamisel ei kuulu tulemused enam sportlastele, vaid farmakoloogilisele abile. Pealegi pole viimased kõigile sportlastele võrdselt kättesaadavad.

Hollandi dopingu ja narkoloogia instituudi professor Jacques van Rossuna on öelnud:«Kui inimesed kord tahavad näha kõrgeid tulemusi ja spordisangareid ning kui sport sarnaneb sõjale, siis on katsed selle puhastamiseks ebareaalsed. Dopingukontrolli polekski vaja, kui olümpiaideaalid poleks spordis peamised...»

Mitmed spordialad on võtnud käsile enesepuhastuse. Suusatamine, kergejõustik, jalgrattasport ja ujumine on kindlasti puhtamad kui kümmekond aastat tagasi.

Ühes võin ma kindel olla, ise ma dopingut ei hakka mitte kunagi tarvitama, sest sport olgu ikkagi puhas ja aus. Pole ju mõtet riskida võistluskeeluga, kuid eelkõige oma elu ja tervisega. Seetõttu leian, et doping on täiesti mõttetu ning sport võiks olla palju-palju puhtam ilma dopinguta. Doping võib rikkuda ära inimese tervise ning võtta ära naudingu spordist!

http://luup.postimees.ee/luup/96/16/elu3.htm

http://www.parnu.ee/Raulpage/koolitus/narko/4.html

http://www.sportmed.ee:8080/www?id=249