Direktooriumi aeg

Et kindlustada vabariiki, võttis Konvent 1795. aastal vastu uue konstitutsiooni. See kinnistas revolutsiooni saavutused võitluses feodaalkorra vastu. Samuti kindlustas see ka uute maaomanike õigused. Majanduse aluseks pidi olema kaubanduse, tööstuse ja muu tegevuse vabadus.

Uus rahvaesindus oli Seadusandlik Korpus. See koosnes kahest kojast. Alamkojaks oli Viiesaja Nõukogu, ülemkojaks- Vanemate Nõukogu. Viimasesse sai valida mehi, kes olid vähemalt 40-aastased.

Riigipea ülesanded anti viieliikmelisele Direktooriumile. Sellega taheti vältida isikuvõimu. Igal aastal pidi üks direktoritest asendatama uue mehega. Väljalangemine toimus liisutõmbamisega. Seega ei olnud asendamisel oluline kui kaua keegi oli ametis olnud. Uuenemine oli jäetud juhuse hooleks.

Kõigi riigivalitsemisharude juhtimiseks oli 7 ministrit, aga nad ei moodustanud valitsust. Ei olnud peaministrit ja seega polnud ministritel valitsemises kuigi suurt kaalu. Ministrid määras ametisse Direktoorium. 

Riigi rahandus oli Viiesaja Nõukogu kontrolli all. Konflikti korral võis Viiesaja Nõukogu Direktooriumi tegevuse halvata.

Direktoorioumi esimeseks presidendiks valiti Paul de Barras. Barras oli enne revolutsiooni olnud aristokraat, jakobiinide ajal terrorist, kuid oli etendanud olulist osa termidoori riigipöörde ettevalmistamisel.

Direktooriumi esmaseks ülesandeks jäi vabariigi kindlustamine kuningriiklaste vastu, eriti võitlus mässu vastu Lääne-Prantsusmaal. Loobuti põletamise ja laastamise taktikast. Jaanuaris 1796 saavutati otsustav võit mässajate üle. Sama aasta juunis võis Direktoorium teatada, et kodusõda on lõppenud.

Direktooriumi ajal jätkasid  Euroopa riigid sõda Prantsusmaa vastu. Nad tahtsid lämmatada revolutsiooni ja taastada vana korra. Revolutsiooni kaitseks oli sõjaväkke astunud või värvatud palju mehi. Nad olid teeninud juba mitu aastat. Mehed olid saanud sõjaväelise ettevalmistuse ja lahingukogemused. Nad oli harjunud sellega, et riik andis neile mundrid  ja ülalpidamise. Nad ei tahtnudki enam olla talupojad, käsitöölised või töölised. Oli kadunud harjumus ning tahe tööd teha. Nüüd tahtsid nad paista silma, saada saaki ja jõuda auastetes edasi. Võidud tekitasid neis üleoleku tunde teiste rahvaste ees.

Veel rohkem toimus muutusi ohvitserkonnas. Ohvitsere haaras üha rohkem  auahnus ja rikastumishimu.

Revolutsioonisõjad kasvasid vallutussõdadeks.

Rahva hulgas puudus Direktooriumil laiem toetajaskond, sest rahva majanduslik olukord jäi endiselt viletsaks. Esialgu jäid Direktooriumi kukutamise katsed edutuks, kuid rahulolematus siiski ei vaibunud.

Populaarsust võitis juurde Napoleon Bonaparte, kes oli paistnud silma eduka väejuhina. 1799. aastal saitemast  Pariisi garnisoni ülem. Auahnele Napoleonile sellest ei piisanud. Oma lähimate kaaslastega hakkas ta kavandama riigipööret.

9. novembril 1799. aastal hõivasid Napoleoni väed Seadusandliku Korpuse. Sõjaväe survel võtsid saadikud vastu otsuse Direktooriumist lahtisaamise kohta. Täidesaatev võim läks kolmele konsulile, kellest üks oli Napoleon.