HONORÉ DE BALZAC (1799-1850)

Honoré Balzac sündis 20. mail 1799. aastal Toursis. Talupoeglikku päritolu isa pidas prokuröriametit, ema oli oma mehest 31 aastat noorem. Esimesed eluaastad veetis Honoré kasuvanemate juures. Pärast kooli lõpetamist õppis ta aastatel 1816-1819 Pariisis õigusteadust ja töötas samaaegselt advokaadibüroodes kirjuajana. 20-aastaselt jättis ta isa vastuseisust hoolimata ülikooli pooleli ja pühendus täielikult kirjutamisele, milles nägi vahendit kuulsuse ja jõukuse saavutamiseks. Aastatel 1821-1825 avaldas ta pseudonüümi all enam kui 20 sopa- ja õudusromaani, nagu näiteks “Piraat Argow”. 1822 aastal tutvus Balzac temast 22 aastat vanema Laure de Bernyga, kellest sai tema armuke ja lähedane sõbratar kuni naise surmani 1836. aastal. Aastatel 1825-1827 katsetas ta kirjastaja ja trükikojaomanikuna, aga ei suutnud ei selle ega ka spekuleerimisega katta oma luksusliku elustiili kulusid. Ainult kirjutamisega oli tal lootust hiiglaslikust võlakoormast vabaneda, mis õnnestus tal aga alles vahetult enne surma. Esimene kirjanduslik edu tuli 1829. aastal Walter Scottist inspireeritud romaaniga “Šuaanid”. Sellest aastast alates kasutas Balzac aadlipartiklit “de”. Lisaks mõnedele novellidele äratas tähelepanu “Šagräännahk” (1831), mis oli kirjutatud E. T. A. Hoffmanni stiilis. Novellid “Kolmekümneaastane naine” (1831-1834) ja “Kolonel Chabert” (1845) põimis Balzac hiljem oma peateosesse. 1832. aastal kandideeris Balzac edutult parlamenti. Järgmisel aastal kavandas ta tsükli “Inimlik komöödia” mis hõlmas lõpuks 90 romaani ja jutustust. Koos viimase, 1845. aastal postuumselt ilmunud köitega oli plaanist teostatud alles kaks kolmandikku. Tsükli olulisemate teoste hulka kuuluvad veel “Eugénie Grandet” (1833), “Isa Goriot” (1836) ja “Liilia orus” (1836). Aastatel 1832-1837 ilmusid 30 “Antsakat lugu”, mis on inspireeritud Rabelais' loomingust. Balzaci näidendid, mis “Inimlikku komöödiasse” ei kuulu, ei äratanud tähelepanu, olgu siinkohal nimetatud “Sahkerdaja Mercadet” (1845). Kolmeosalises romaanis “Kaotatud illusioonid” (1837, 1839, 1844) kirjeldatakse ajakirjanduse ja trükikodade maailma. Selle peategelane Lucien ilmub taas välja romaanis “Kurtisaanide hiilgus ja viletsus” (1839-1847). Paljud Balzaci tegelased esinevad mitmes teoses, vahel ka kõrvaltegelastena. Hilisloomingusse kuuluvad “Modeste Mignon” (1844) ja “Nõbu Bette” (1846). Aastatel 1848 ja 1849 kandideeris Balzac Prantsuse Akadeemiasse, aga tema kandidatuur lükati mõlemal korral tagasi. 1848. aastal sõitis ta Poolasse krahvinna Ewlina Hańska-Rzewuska juurde, kellega pidas 1832. aastast tihedat kirjavahetust. Nad abiellusid 1850. aasta märtsis. Ületöötamisest kurnatud Balzac oli sel ajal juba südamehaige ja põdes kopsupõletikku. Honoré Balzac suri 18. augustil 1850. aastal Pariisis.