BALLETT
Nii nagu ooper, on ka ballett muusikaline lavateos.
Ka siin on terviklikuks kunstiteoseks ühendatud mitu kunstiliiki: tants,
muusika, kirjanduslik süþee ning kujutav kunst lavakujunduse ja kostüümide
näol. Enamasti jagavad ooper ja ballett ka ühte teatrit.
Erinevalt ooperist, kus teose sisu antakse edasi
lauldes, tehakse balletis seda tantsuga, mida nagu teost ennastki balletiks
nimetatakse. Kõige laiemas mõttes mõistetakse balleti all igasugust lavatantsu.
Balletis avatakse tantsu ja pantomiimiabil tegelaste
tundeid, mõtteid ja karaktereid ning “tantsitakse läbi” teose aluseks olev
kirjanduslik süþee. Pantomiim (kr. k. pantomimos – kõikejäljendav) on
tegevuse ja tunnete väljendamine sõnatult – þestide, liikumise ja miimika abil.
Mõnikord võib pantomiim sisaldada ka tantsuelemente.
Nii nagu ka ooperi puhul, on ka balleti aluseks olev
kirjanduslik süþee muusikaga lahutamatus seoses. Mitte mingil juhul ei ole
balletimuusika lihtsalt tantsusaade, vaid see kajastab ka etenduses toimuvaid
sündmusi ning tegelaste tundeid ja areneb vastavalt vajadusele kõigi
dramaturgiareeglite järgi.
Balletietenduste ja tantsude loomise kunsti
nimetatakse koreograafiaks. Ballettmeister ehk koreograaf loob
teose sisule ja muusikale vastava liikumise ja tantsud. Paljud balletid on
sündinud helilooja ja koreograafi ühistööna.
Ballett koosneb nii soolo-, ansambli- kui ka
rühmatantsudest, neid võib tinglikult võrrelda ooperiaaria, ansamblilaulu ja
kooriga. Traditsioonilistes ballettides ja ooperites esitatakse ka karaktertantse, mille aluseks on
sageli balletipäraselt töödeldud rahvatants.
Naistantsijaid nimetatakse baleriinideks,
juhtivat naissolisti priimabaleriiniks.
Klassikaline ballett üldistab ja reeglipärastab
inimkeha liikumist, siin kasutatakse sajandite jooksul väljakujunenud
tantsutehnikat. Klassikalist balletti iseloomustab fikseeritud kehahoid ja
jalgade väljapoole pööratus, mis on vajalik liigutuste suurema ulatuse
saavutamiseks. Jalgade puusaliigesest väljapööratus võimaldab ideaaljuhul tõsta
jalga ligi 180 kraadi.
Klassikalises balletis on kasutusel viis
lähtepositsiooni jalgade asendite fikseerimiseks, nendest algavad ja nendega
lõpevad tantsuharjutused. Jalgade lähtepositsioonid kombineeritakse kindlate
kätepositsioonidega.
Kuna ballett kujunes välja Prantsusmaal, siis on
balletiterminid prantsusekeelsed. Kindla ülesehitusega tantsulis-muusikalised
numbrid on:
pas de deux – tants kahele,
pas de trois – tants
kolmele,
pas de quatr – tants
neljale.
Balletti võib tantsida ka muusika järgi, millel
kirjanduslik süþee puudub. Sel puhul vahendatakse tantsu kaudu neid
hingeseisundeid ja tundeid, mida muusikateos väljendab.
PJOTR
TÐAIKOVSKI BALLETT “Luikede järv”
Esietendus 1877.a. Moskva Suures Teatris.
I
vaatus
Park lossi lähedal. Prints Siegfried pühitseb
sõpradega oma täisealiseks saamist. Pärast külaliste lahkumist jääb Siegfried
üksi. Printsi tähelepanu köidab möödalendav luikede parv. Ta haarab relva ja
tõttab järve poole.
II
vaatus
Metsajärve kaldale ilmuvad uhked valged luiged. Need
on nõiutud tütarlapsed, kes vaid öösel inimesteks muutuvad. Õel võlur Robert
hoiab neid oma nõiduse kütkes ja üksnes truu armastaja võib luiged taas
inimesteks muuta.
Prints Siegfried jõuab järve äärde. Ta märkab valget
lindu ja tõmbab vibu vinna. Ootamatult muutub lind kauniks tütarlapseks. See on
luikede kuninganna Odette.Tütarlapse ilu lummab printsi. Odette näeb
Siegfriedis oma võimalikku päästjat. Noormees vannub talle igavest truudust.
Hommik läheneb. Tütarlapsed peavad taas luikedeks
saama ja Odette jätab Siegfriediga hüvasti.
III
vaatus
Siegfriedi ema on korraldanud poja auks balli. Kuue
ülla neitsi seast peab Siegfried endale mõrsja valima. Kuid printsi mõtted on
imekauni Odette´i juures. Vaid ema soovile alludes pöörab ta ballile kutsutud
mõrsjakandidaatidele tähelepanu.Ootamatult saabub tundmatu külaline.
See on õel võlur Robert, kes esineb rüütlinaja on
ballile toonud oma tütre Ottilie.Siegfriedi hämmastab kaunitari sarnasus
Odette´iga. Robert käsib tütrel kogu oma veetlus
mängu panna, et kütkestada printsija saada temalt armutõotus. Siegfriedi peab
Ottiliet Odette´iks ja teatab emale oma otsusest naituda tütarlapsega. Sel
hetkel näitab end Siegfriedile valge luik. Prints mõistab, et teda on petetud
ja ta tõttab ahastades järvele.
IV
vaatus
On öö. Järve kaldal seisavad kurvad luiktütarlapsed.
Siegfried palub Odette´ilt andestust ja veenab teda oma tunnete muutumatuses.
Robert püüab võlujõuga Odette’i printsist lahutada.
Siegfried astub oma armastuse ja Odette´i õnne eest võitlusesse.
Ennastohverdava armastuse ja truuduse ees murdub Roberti võlujõud ja ta hukkub.
“Luikede järv” on paljude maade balletilavade
populaarseim ballett. See on balletikunsti klassikalise pärandi tippteos ning
Odette-Ottilie partii on baleriinide klassikalisest
repertuaarist üks raskemaid.
BALLETI
AJALOOST
Tantsul inimese kunsttilise või rituaalse
eneseväljendusvormina on ilmselt sama pikk ajalugu kui tervel inimkonnal.
Omanäoline klassikaline tantsukunst kujunes Egiptuses, Indias ja Hiinas välja
juba aastatuhandeid tagasi. Antiikkreeka ja -rooma kutselised tantsijad –
miimid – näitasid oma tantsuoskusi terves tollases tsiviliseeritud Euroopas.
Keskajal levisid rahvalikud tantsuvormid rändmuusikute ja þonglööride
vahendusel. Professionaalne tantsukunst hakkas Euroopas taas arenema küll
mõnevõrra hiljem – keskaja lõppedes, kui toimus ilmaliku kultuuri märgatav
elavnemine.
Renessansiajastul, 14-15. sajandil korraldati
Itaalias antiiketenduste eeskujul õukonnaetendusi. Sõna balletto kasutati
seal sisuliselt ühendatud tantsude kohta.
17. sajandi Prantsusmaad valitsenud Louis XIV oli
eriti tantsulembene kuningas, tema õukonnas oli tantsuõpetusel tähelepanuväärne
koht. Balletitantsude kõrval arenes tants kui omaette etendus publikule, milles
sageli ka Louis XIV solistina ning õukondlased kaasa tantsisid.
1661. a. rajas Louis XIV Pariisis Kuningliku
Tantsuakadeemia (Academie Royale de la Danses), mis oli esimene
sellelaadne asutus Euroopas. Seal kasutusele võetud positsioonid jalgade ja
käte asendite jaoks on klassikalises balletis püsinud tänaseni.
Renessansi- ja barokiajastul polnud balletietenduse
aluseks tingimata kirjanduslik süþee. Lavastus võis lähtuda puhtal kujul
tantsust ning muusika osaks oli sel juhul olla lihtsalt tantsu saatemuusika.
18. sajandi teisel poolel suurenes oluliselt muusika
roll tantsuetenduste sisu esiletoomisel. Tants koos muusikaga hakkas rohkem
väljendama inimtundeid, samas suurenes ka pantomiimi osatähtsus.
Prantsuse ballettmeistrist Jean Georges Noverr´ist
(1727-1810) algas süþeelise draamaballeti tegelik ajalugu. Siitpeale
tuuakse lavale ka otse kaasaegse eluga seotud probleemid.
19. sajandi romantiline ballett hakkab üha rohkem
väljendama inimvaimu püüdlemist materialistlikust maailmast ideaalsesse, unistustesse,
kirgedesse ja fantaasiatesse. Romantismile kui vaimsele liikumisele on
iseloomulik, et tundeline seatakse mõistuslikust märksa kõrgemal.
Balletis vastab sellisele tundelisusele baleriini
tõusmine varbaotstele, varvaskingade kasutuselevõtt ja vastava tantsutehnika
rakendamine. Baleriinikostüümiks sai valge kahar tüllkleit. Balletis muutus
nüüd sisu, muusika ja koreograafia ühtsus eriti oluliseks. Algas
baleriinikultus.
Romantism oli balleti kuldajastu, tants koos
muusikaga seisis kunstiliikide esireas. 19. sajandiks kujunes välja kolm
peamist balletikoolkond: itaalia, prantsuse ja vene koolkond. Koostöös
Peterburi Maria teatris töötanud Lev Ivanovi ( 1834-1901) ja prantslase Marius
Petipaga (1819-1910; ühendas balletikunstis prantsuse ja vene eripära) lõi
oma meistriteoseid Pjotr Tðaikovski (1840-1893).
20. sajandi algul korraldas Sergei Djagilev (1872-1929)
vene balletti tutvustavaid hooaegu algul Pariisis, siis mujal Euroopas ja
Ameerikas. Maailmakuulsuse saavutas priimabaleriin Anna Pavlova (1881-1931),
kelle tantsitud “Surev luik” C.Saint Saensi muusikale on muutunud balletiajaloo
legendiks.
Klassikaline ballett säilib ja areneb edasi ka
tänapäeval, selle peamised keskused on Moskva, Peterbur, Pariis, London,
Milano, Kopenhaagen ja New York. Balletiteatrid on loomulikult pea kõigis
Euroopa pealinnades.
Tuntud balletitantsijaid:
Maria Taglioni (1804-1884),
August
Bournonville (1805-1879),
Anna Pavlova (1881-1931),
Rudolf Nurejev (1938-1994),
Maia Plissetskaja,
Galina Ulanova.
Tuntud ballettmeistrid:
Filippo Taglioni (1777-1871),
Marius Petipa (1819-1910),
Lev Ivanova
(1834-1901),
Mihhail Fokin (1880-1942),
Georg Balanchine (1904-1983),
Maurice
Bejart.
Ballette:
Louis Joseph Herold, “Asjatu ettevaatus”
Jean Schneitzhoeffer, “Sülfiid”
Adolphe Adam, “Giselle”
Leo Delibes, “Coppelia”
Pjotr Tðaikovski, “Luikede järv”,
“Pähklipureja”, “Uinuv kaunitar”
Aleksandr Glazunov, “Raimonda”
Igor Stravinski, “Tulilind”, “Petruðka”,
“Kevadpühitsus”
Sergei Prokofjev, “Romeo ja Julia”
Bela Bartok, “Võlumandariin”
Kasutatud kirjandus:
Eve Karp,
Igor Garðnek, Jaak Ojakäär .MUUSIKAÕPIK VII-VIII klassile.