Hispaania kõige kuulsam rahvusvaheliselt tunnustatud arhitekt Antonio sündis 1852 aastal Tarragona provintsis Baix Campis. Antonia Cornetil ja Francisco Gaudil oli 5 last, viimane neist oli Antonio. Antonio oli üle viie põlvkonna esimene Gaudi, kes ei jätkanud perekonna traditsiooni metallitöölisena. Gaudi perekonnas ei olnud kunagi olnud ühtegi arhitekti. Ta nägi asju alati nii, nagu need olid, mitte nii, nagu keegi teine soovis, et need oleksid.

Terne oma elu kannatas Gaudi liigesepõletiku all ja seetõttu oli Gaudil raskusi koolile tähelepanu suunamisega. Selle asemel meeldis talle hoopis jalutada ja uurida loomi, taimi taevast, pilvi, vett, kive ja mägesid. Kui vaadata Gaudi tööd, siis võib tunduda, et ta oli väga keerulise mõistusega inimene. tema hoonete fassaadid näevad välja nagu mingit sorti sürrealistlikud barokilaadse kontseptsiooniga pinnad, tegelikult on need inspireeritud looduslikest vormidest. Läbi aegade on arhitektid lähtunud projekteerimises kainest mõistusest, matemaatikast ja geomeetriast- Gaudi eiras seda kõike, tema tahtis kujutada looduslikke vorme täpselt sellistena, nagu nad looduses esinesid, ilma neid lihtsustamata ja mingitesse vormidesse surumata. Ta arvas, et kui need vormid olid looduses miljoneid aastaid täiesti funktsioneerivatena esinenud, siis miks peaks inimeste püstitatud objektides midagi teisiti olema kui looduses. Hiljem läks Gaudi Escola Pia kooli Reusis. Siin olid tal väga head hinded geomeetrias, luules ja kreeka keeles. Lisaks koolile sai ta õpetust ka Escolapuse Pühadelt Isadelt, millest tulenesid ka tema sügavad usklikud veendumused, mida ta rakendas hiljem Sagrada Familia projekteerimises.

Gaudi kolis Barcelonasse ja 1873. aastal astus kohalikku arhitektuurikooli. Kuigi kõik tema hinded polnud kuigi head, olid tal suurepärased tulemused joonistamises ja projekteerimises. Vältimaks rasket matemaatilist loogilisust, konstrueeris ta kõigist oma ehitistest täpsed maketid, mille kõik kandeseinad ja raskuspunktid vastasid täpselt tegelikule ehitisele, aga olid näiteks 10 korda väiksema rõhu all. Nii ei saanud eksida ja ehitist pidi olema võimalik päriselus püstitada. Näiteks Sagrada Familia tornid kujundas ta märja liiva tükkide järgi, mida ta üksteise otsa kukutas- nii saavutas ta täiesti kindlalt püsiva tulemuse. Tema töid vaadati kui geeniuse või siis täiesti nõdrameelse omi- neid kahte märksõna kasutati tema kirjeldamisel ka edaspidi. 1878. aasta veebruaris lõpetas Gaudi oma arhitektuurilise koolituse ja võis ennast nimetada arhitektiks.

Arhitektina mõjutasid Gaudit mitmed asjad. Ta leidis inspiratsiooni keskaegsetest raamatutest, gooti kunstist ja looduse orgaanilistest vormidest. Need erinevad mõjud kokku moodustasidki Gaudi erilise arhitektuurilise stiili. Gaudi tööd ei ole ainult paljas arhitektuur (vähemalt mitte selle klassikalises mõttes), vaid see on palju enamat. Tema töid ei saa liigitada ühegi kindla arhitektuurivoolu alla ega võrrelda ühegi senituntud arhitekti tööga. Alguses töötas ta koos arhitekt Martorelliga, (näitkeks Sagrada Familia konstrueerimisel), aga hiljem hakkas ta üksi tegutsema. Sagrada Falmiliale pühendas ta oma elust 43 aastat. Gaudi teised suuremad projektid olid Palau Guell ja Palacio de Astorga. Samuti pani ta alguse Guelli pargile, mis ehitati lõpuks park-linnana. Kokkuvõttes töötas Gaudi Barcelonas veel väga paljude objektidega. Kaks kuulsaimat, Casa Batllo ja Le Pedrera asuvad Passeig de Gracias- mõlemad tööd pakkus Gaudile Hispaania parlamendiliige Pere Mila. Ta usaldas oma projektide ellu viimist alati samadele töömeestele, kelle ta isiklikult välja õpetas. Gaudile meeldis teha pigem makette kui jooniseid ja ta mõtles välja täiesti uusi konstruktsioonitüüpe, mis pidid välja nägema sundimatud kuid kindlad.

Õnneks oli Gaudil eriline metseen Don Eusebio Guell, kes lasi Gaudil oma ideid täpselt nii ellu viia, nagu soovis. Guell tutvus Gaudi töödega 1878. aastal ühel maketinäitusel Pariisis. Barcelonasse tagasi pöördudes otsis ta üles nende makettide autori. Sellest hetkest kuni Gaudi surmani olid mehed lahutamatud. Nende sõprus, mis vältas 40 aastat oli midagi palju rohkemat kui suhe kliendi ja tellija vahel. 1906. aastal asusid nad elama kumbki oma majja Park Guellis ja kohtusid iga päev. Guellile projekteeris Gaudi Guell Estate´i (1884-1887), Palacio Guell´i (1886-1888), Guell´i keldrid (1895-1897), Guell´i kiriku hauakambri (1908-1917), Park Guell´i (1900-1914) ja mõned teised väiksemad tööd.

Gaudile ei meeldinud eriti kirjutada - oma eluajal avaldas ta ainult ühe artikli, aga ta oli väga jutukas ja eriti armastas ta turistidele seletada Sagrada Familia kontseptsiooni. Pühapäevahommikuti käis ta katedraalis missal ja pärast seda pidas jalutades oma järgijatele pikki monolooge, mille need siis usinasti kirja panid. Gaudil oli oma eluajal palju austajaid, kuid ta ei vaevunud iialgi ennast reklaamima. Guell isegi korraldas ühel korral Pariisis hiiglasliku näituse Gaudi tööde makettidest, joonistustest ja fotodest, kuid Gaudi keeldus minemast isegi avamistseremooniale. Ta ei reisinud kunagi eriti ja ei tundnud huvi millegi muu, kui arhitektuuri vastu. Ta oli väga häbelik ja tundeline inimene, kes suutis mõista looduse arhitektuurilisi vorme. Ta arvas, et tõeline kunst saab sündida ainult Kataloonias, sest just seal langeb valgus looduses sellise nurga all, mis võimaldab kõiki asju näha täpselt sellistena, nagu nad tegelikult on.

Gaudi jäi kuni surmani poissmeheks. Õpilasena jagas ta üürikortereid erinevates kohtades koos oma venna Franciscoga, kes õppis arstiks. Pealse seda elas ta koos oma isa ja orvust onutütre Rosa Egea Gaudiga alguses erinevates Barcelona majades ja hiljem Park Guellis oma disainitud majas, mida keegi ei olnud tahtnud tellida. Seal suri ta isa 1906. 93-aastaselt ja Rosa 1912.a.

Gaudi elus oli tähtsal kohal noorepõlve sõber arhitekt Martorell, kes aitas teda arhitektuuriõpingutes, tutvustas mitmetele rikastele perekondadele (nagu näiteks Guellid) ja hankis talle töödejuhataja koha Sagrada Familia ehituse juures. Sagrada Familiat projekteeris algselt ranges gootistiilis arhitekt Francisco Villar, aga juba aasta hiljem hakkas sellega tegelema Gaudi ise. Ta konstrueeris palju makette, mis põhimõtteliselt sisaldasid nelja erinevat lähenemisstiili. Kuigi 1936. aasta juulis need maketid hävisid, suudeti need fotode ja asjaosaliste abiga rekonstrueerida ja Sagrada Familia ehitust jätkatakse ka tänapäeval.

Gaudi väljendus läbi arhitektuuri. On öeldud, et tema ehitised on luulelised, samas ta ise on väitnud, et ta vihkab luulet. Taiwani arhitekt Hou Teh-Chien (kes tegi Gaudi peale oma doktoritöö) ütleb, et Gaudi tööd on omamoodi filosoofia ja Gaudi filosoof. Ta ei lugenud kunagi raamatuid filosoofia ega arhitektuuri kohta - kui temalt kord küsiti, et milline on tema arvates parim arhitektuuriteemaline raamat, siis ta näitas akna taga asuvat puud.

1969. aastal tehti seitsmeteistkümnest Gaudi tööst rahvuslikud monumendid ja pandi seaduse kaitse alla. Gaudi ei lõpetanud enda arvates mitte ainsatki tööd, vaid ta täiendas neid pidevalt. Tema kujundus ei olnud mitte ainult hoone üksi, vaid kõik vundamendist katuseni - kaasaarvatud iga viimnegi detail ja nipsasjake. Ta kujundas mööblit, aknaid, rauddetaile ja kõiki abivahendeid ning ta ei korranud ühtegi asja.

1910. aastal projekteeris ta New York Hotel´i, millega saavutas rahvusvahelise kuulsuse. Gaudi suri 7. juunil 1926 autoõnnetuses, kus talle tänaval otsa sõideti. Peale surma korraldati mitmeid näitusi fotode ja plaanidega tema olemasolevatest ja planeeritud töödest, kõige olulisemaks peetakse Sagrada Familiat, mille konstrueerimisega tegeles ta oma surmatunnini.

Gaudi stiil on kordumatu, järgimatu ja iganematu- sest loodus ei lähe kunagi moest ära.

Kasutatud kirjandus:

Eesti Entsüplopeedia

"the City of Gaudi"- Llatzer Moix

"Antonio Gaudi, Master Architect"- Juan Bassegoda Nonell