Ajamasinaga ajalukku

Ärkasin öösel. Tundsin jahedat tulva ja märkasin, et aken on lahti. Läksin seda kinni panema, kui märkasin eredat valgust enda poole tulemas. Järgmisel hetkel hõljus lumivalge, kuldse sadulaga ratsu mu akna all. Ta vaatas mulle otsa kutsuva pilguga. Mul ei jäänud muud üle, kui temaga tuhatnelja tähistaevasse lennata.
Varsti jõudsime helerohelise spiraali juurde, ma kartsin, kuid hobune sööstis edasi, kuni kadusime selle sügavikesse. Seda tunnet, mida ma tundsin, ei ole võimalik kirjeldada. Seal olid segamini õudus, rahulolu ja ootusärevus.
Ma ei tea, kui kaua see reis kestis. Lõppu ei paistnudki tulevat, kuid järsku märkasin valgust. Sel hetkel, kui ratsu maa peale jõudis, hobune haihtus ja ma olin üksi. Ma ei teadnud, kus  ma olen, kuid ma tundsin värsket maalõhna ja märkasin enda ümber karjamaad. Ma jooksin ring ja käisin allikavett joomas. Kuid see õndsus ei kestnud kaua. Ma hakkasin tundma väsimust. Mul oli kõht tühi ja kõige rohkem igatsesin koduste järgi. Niisiis hakkasin kõndima. Sammusin läbi karjamaade ja metsade, kuni jõudsin ühe väikese talu juurde. Kohe, kui sinna jõudsin, tormas mulle vast väike laps. Ta viis mu tuppa, nagu oleksin seal ammu oodatud. Läksin sisse. Majake oli väga ilus, kuid ei saanud tähelepanuta jätta, et seal polnud midagi kaasaegset. Kuid see ei heidutanud mind, kuna ma polnud kunagi varem talus käinud ja küllap see siis peabki nii olema. Mulle tundus sellegipoolest, et nad oleks elektriga palju paremini hakkama saanud.
Varsti jõudsime kööki, kus perenaine parajasti küpsetas ja vaaritas. Siis läks too laps ema juurde ja sosistas talle midagi. Naine mõõtis mind pika pilguga ja ütles seejärel: "Otsime sulle midagi sobivat selga, Liina!". Siis mõistsin, et tegu oli eksitusega ja minu asemel peaks olema keegi teine. Mulle ei antud mahti seletamiseks. Perenaine pistis mulle tanu ja põlle kähku pihku. Kui ma neid vaatama jäin, muutus kostitaja närviliseks ja sõnas :"Mida sa veel ootad? Pane ruttu uued riided selga - Alma saadab sind su esimesel tööpäeval". Siis mõistsin, et nii Alma kui ka mina oleme teenijad. Varsti seisiski ta uksel ja hüüdis mind. Ei jäänud muud üle, kui rõivad selga tõmmata, pang kätte võtta ja asja uurima minna.
Veidi aja pärast jõudsimegi lauta. Natuke aega ma lihtsalt seisin ja vaatasin, kuid siis tegin nii nagu Alma ja piima hakkaski tasapisi tulema. Nii möödus terve päev. Ma õppisin tegema palju erinevaid töid, nii kergeid kui raskeid. Kuid lõpuks jõudis kätte õhtu. Olime saanud Almaga parimateks sõpradeks. Peale õhtusööki näitas ta mulle kätte toa, kus pidin magama - see oli meil ühine.
Järgmisel hommikul ärkasin vara. Tuli välja, et oli viljalõikuspäev. Meil oli väga lõbus, kuigi töö oli raske ja üksluine. Me lõikasime vikatitega vilja ja tassisime hobustega heina. Sel õhtul sõin ma palju, kuna lõunat ma ei saanud. Siis vajusin ma rampväsinult voodisse.
Kuulsin läbi une, kuidas perenaine hüüdis :"Ärka üles, va unekott!" ja ähvardas mind taigna rulliga. Ma ei teinud sellest väljagi, vaid ütlesin uniselt :"Ma tahan magada!" Kuid siis hakkas naise hääl muutuma ja tuli välja, et see oli mu õde, kes tagus mind kaisukaruga. Ma olin seda kõike unes näinud.