Seda raamatut lugedes mõtlesin oma lapsepõlvest: sellest, kuidas mina põldudelt kive korjasin, lammastega heinamaal istusin või aasalt lilli noppisin. Ma küll ei tea suurtest põldudest eriti midagi, aga olen siiski palju heina teinud, kartuleid maha pannud ja üles võtnud, loomadega karjas käinud, lehma lüpsnud ning see kõik on mind maaga lähendanud niivõrd, et ma mõistan taluelu raskusi.

Arvan, et “Tõde ja õigus” loob hea pildi sellest, kuidas inimene ja maa mõjutavad teineteist. Kohe teose algul, kui Andres koos Krõõdaga Mäe tallu sõitis, olid mõlemal omad unistused, mis seotud taluga. Peagi kiindus ka Krõõt uude kodupaika. Kaasahaarav ja tõepärane on teose peateema – inimese võitlus maaga. Ma olen oma silmaga näinud seda, kuidas inimesed on valmis ööd ja päevad tööd tegema, et ainult kõik vajalik õigeks ajaks valmis saada. Minu vanavanemad on need, kes palehigis põllutöid teevad ega hooli sellest, et see on raske ning nemad juba vanad. Sellepärast võingi samastada neid Vargamäe rahvaga, vanaisa Andresega ja vanaema vaheldumisi Krõõda ja Mariga. Minu vanaisa ei mõisata samuti , nagu Andres ei mõistnud Krõõta, et ta naine ei jaksa enam endiselt rasket tööd teha. Arvan, et vanaema on muutunud just nimelt raske töö tõttu. Enne ta laulis ikka laudas, põllul ja heinamaal, nagu Vargamäe Mari, kui ta veel tüdrukuks oli, aga nüüd on minu vanaema üha kurvem ja harva kuulen ma tema suust lauluviit.

Inimese seotust maaga näitab ka see, kuidas Andres ja Pearu mõlemad tahtsid, et tallu, kus kaevati suurte tülidega kraave ja hariti palehigis põldu, jääksid elama just nende endi pojad, sest nii väga hoolisid nad oma kodust. Kuid mida siis ikkagi maa oli inimestele andnud, et nad seda nii kalliks pidasid? Minu meelest oli ta andnud neile paiga, kus elada, tööd teha, lapsi kasvatada ja kust süüa saada. Kuid palju oli ka maa võtnud. Ta võttis terve elu ja jõu. Arvan, et see tegigi Vargamäel inimesed kurvaks ja tõsiseks. Olen tähele pannud, et tegelikult polnud vaid Vargamäel nii, ka tänapäeval elab inimesi, kellel pole oma töö tõttu aega kodust lahkuda, et omale mujal meelelahutust võimaldada.

Vargamäest sõltusid tegelikult kõik, kes selles paigas natukenegi elanud olid. Vargamäe noortel oli ehk ka ilusaid mälestusi lapsepõlvest, mis sidus neid selle väikese maalapikesega keset soid ja rabasid. Sünnikodu jääb tavaliselt terveks eluks meelde ja lapsepõlvemaad mäletatakse erksates värvides. Minugi 15 esimest eluaastat möödus looduse keskel elades ja kui mõtlen kodule, tuleb ikka meelde rohetav männimets, lõhnav heinamaa ja päikese käes sillerdav meri. Arvan, et maale puhkama tulnud linnainimene leiab looduses viibides sisemise hingerahu, aga talumehele pakub elu maal vaheldumisi nii rõõmu kui ka muret.

Lugedes “Tõde ja õigust”, mõtlesin ma sageli, et miks Andres nii mõtlematu on ja muust ei hooli kui Vargamäest. Arvan, et kui ta poleks võtnud Vargamäe ülesehitamist nii tõsiselt, oleksid kõik palju õnnelikumad olnud: Krõõt poleks raske töö tõttu ära surnud, Pearuga poleks nii palju tülisid ette tulnud, lapsed oleksid rõõmsalt kilgates ringi jooksnud ja Mari oleks ehk taluõues toimetades kenasti laulnud. Kindlasti oleks siis Andres leplikumalt suhtunud ka Liisi ja Joosepi abiellu. Seda nüüd küll, et rahaliselt ja varaliselt oleks Mäe talu vaesem olnud, aga mine tea, võibolla oleks siis rõõm kõik varalised kulud kuhjaga katnud.

Miks olid Vargamäe inimesed nii jonnakad ja kangekaelsed ? Arvan, et ka siin peitub põhjus maas, sest kraavid ja põllud olid need, mis töölistele oma tugevust näitasid ning vastu hakkasid. Puhastati suure vaevaga põllud kividest, aga peagi olid need seal tagasi. Kaevati kraavid sookuivatamiseks, aga jälle varisesid need kokku või täitusid prahiga. Vargamäe rahvas aga alla ei andnud, vaid võitles edasi. Kanged olid Vargamäe mehed: Pearu ja Andres pidasid terve elu võitlust maaga, ega andnud kumbki ka omavahelistes kemplemistes järele. Nad käisid kohtus ja raiskasid palju väärtuslikku aega, kuid selle tulemusena naabritevahelised suhted aina halvenesid.

Kokkuvõtteks arvan, et maa annab ja võtab, kord on ta inimese võimu all, kord vastupidi. Oleme läbi aegade sõltunud oma kodumaast ja tema mullast, milles peitub suur jõud ning sõltume sellest ka edaspidi. Kuid saak, mille põllult korjame, sõltub ka meist. Minu meelest püüdis A. H. Tammsaare oma teosega „Tõde ja õigus“ näidata seda, et kui sa tahad väärikalt ja hästi elada, siis peadki palehigis tööd tegema, võitlema maaga ja lõbu unustama. Tööd tehti, vaeva nähti, aga õnn jäi tulemata. Arvan, et rahul saab olla inimene, kes lepib vähesemaga kui Vargamäe Andres. Maale ei tohi inimene ohverdada endast rohkem, kui maa suudab vastu anda.