20. sajandi I poole peamised kunstivoolud (fovismist sürrealismini)

20. sajand on kunstiajaloos omamoodi revolutsiooniline murdepunkt. Kunst arenes tormiliselt ning muutus 50 aasta jooksul nii palju, kui seda oli enne teinud pea 400 aasta jooksul. Looduslähedasele ja realistlikule maailmaatele tekkis juurde teine, kunstniku eneseväljendusele, tema tunnetele ja meeleoludele toetuv vool. Sellisele väljendusrikkusele panid aluse postimpressionistid, kes olidki omamoodi vahelüliks vana ja nn moodsa kunsti vahel.

Sellist progressi kunsti vallas võib seletada tohutute muutustega inimühiskonnas – kirik oli taandumas oma juhtpositsioonilt, teadusele oli avatud kõik teed, ühiskond urbaniseerus ja moderniseerus peadpööritava kiirusega, moodi tulid erinevad parateadused, -religioonid ning -arusaamad. See kõik mõjutas inimeste hingeelu, andis neile motivatsiooni kujutada seda, mida kunstnik ise tahab, mitte seda, mida ühiskond või religioon nõuab. Teravalt kajastusid kunstis ka ühiskonna valupunktid.

Fovismi loetakse harilikult 20. saj. moodsa kunsti esimeseks vooluks. Pinda olid talle ette valmistanud kõigepealt impressionistid oma puhaste värvide ja omapärase maalimisviisiga; postimpressionistidest on foovid kõige rohkem võlgu Vincent van Goghile ja neoimpressionistidele. Enamik foovidest oli läbinud neoimpressionismi etapi. Niisiis on fovism tihedalt seotud eelmise sajandi lõpu kunstisuundadega. Fovism kui kunstivool kujunes ajaliselt sajandivahetusest kuni 1907. aastani. 1905. a. tähistab fovismi ja üldse kogu moodsa kunsti algust vaid tinglikult. See on tõend, et moodsa kunsti revolutsioon oli järjepidev protsess, mitte äkiline plahvatus. Herbert Read on sajandivahetuse kunstielu iseloomustanud järgmiselt: „Taganeda, et paremini hüpata“. Pariisi kunstielus valitses sel ajal suhteline vaikus. Areenilt lahkusid impressionistid ja postimpressionistid. Fovism kui stiil oli praktiliselt valmis juba sajandi esimestel aastatel, tollal jäi fovism aga esialgu laiemalt avalikustamata. Kunstistiil sai oma nime, kui 1905. aastal Sügissalongis toimunud näitusel kriitik Louis Vauxcelles, nähes foovide kunstiteoste keskel vararenessanslikku pronksist lapsefiguuri, hüüatas: „Donatello metsikute (pr. k fauves) keskel!“. Kunstivoolu esindajad kasutasid hoogsalt maalitud värvipindu, puhtaid erksaid toone  ning loobusid varju ja valguse kasutamisest. Kuulsaimaks fooviks võib lugeda Henri Matisse’i, kuid oma jälje on kunstiajalukku jätnud teiste hulgas ka André Derain, Maurice de Vlaminck, Albert Marquet, Raoul Dufy jt. Fovistide väljapaneku 1906. a. Sügissalongis võttis kriitika juba märksa leebemalt vastu, kuid liikumise hari oli selleks ajaks juba ületatud.

 Saksa ekspressionismi esimest lainet seostatakse 1905. a. Dresdenis kujunenud rühmitusega „Die Brücke“. Grupi tuumiku moodustasid Ludvig Kirchner, Erich Heckel ja Karl Scmidt-Rottluff. Fanaatilise Nietzsche austajatena nägid nad ühiskonna parandamise efektiivsemat võimalust just kunstis ja kunstnikust maailmaparandajas. Noortele „maailmaparandajatele“ ei pakkunud kaasaegne saksa kunst mingit huvi. Kirchner sattus vaimustusse neoimpressionistide julgusest värvi kasutamisel ning tema vaimustus kandus ka teistele üle. Kirchneri hoiakutes segunesid kriitika ja põlgus ning sügav valu. Rühmitus „Die Brücke“ pidi ühendama sillana kõiki revolutsiooniliselt käärivaid elemente. Esimene näitus toimus 1905. a. ning seda kroonis läbikukkumine. Ka 1906. a. toimunud näitust saatis skandaal, kuid rühmitust ja nende uut kunstisuundumust pandi tähele. Läbi neoimpressionistide särava värvi jõuti van Goghi ja tema „sisemise jõuni“, pandi tähele ka Edvard Munchi ning nende kaudu ka juba foovide loomingut. 1913. aastaks rühmitus lagunes, sest kunstnike individuaalsused olid selleks ajaks muutunud juba äärmiselt erinevaks. Kuulus ekspressionist oli ka Karl Schmidt-Rottluff ning Emil Nolde. Värvi ja vormi ei kasutatud illusionismi seaduste järgi, vaid vaimse hoiaku väljendamiseks. Rakendati deformatsiooni ja pinnalisust. Ekspressionistid lihtsustasid, moonutasid joonistust ning kasutasid teravaid, tooreid värvikontraste või “ poriseks” muudetud koloriite. Eeskujuks oli muu hulgas loodusrahvaste kunst. Ekspressionism oli koos kubismiga omamoodi vaheaste moodsa kunsti liini teel abstraktsionismi suunas.

1907. aastal tõusis huvi Paul Cezanne’i loomingu vastu. Tema oli peamiseks eeskujuks kubistidele. Cezanne nägi kõiges ümbritsevas mingisugust geomeetrilist kujundit, lisaks maalis ta sama motiivi mitmetest erinevatest vaatepunktidest. Ta nihutas ruumiplaanide perspektiivi – tõi lähemale kaugemad plaanid ning nihutas esiplaani tagaplaani suunas. Cezanne lähtus vormide püsivusest – esemed omavad jäävat värvi ja vormi, mis ei lahustu sõltumata neile langeva valguse iseloomust. Kubismi sünd oli plahvatuslik ning edasine areng on sisuliselt ühe vormilise uuendumise kiire asendumine teisega. Kubism võlgneb oma sünni Pablo Picassole. 1907. aasta kevadel maalis ta mõne päevaga maali „Avignoni neiud“, millel on etapiline tähendus kogu moodsa kunsti arengus. Picasso radikalism ehmatas kaasaegseid. Picasso kohtus Georges Braque’ga ning järgnes nendevaheline koostöö, mis avastas kubismile üha uusi väljundeid. Värvigamma taandus pruunikatele ja rohelistele toonidele. Objektide vorm puhastati kõigest juhuslikust, alles jäeti nende geomeetriline vorm. Naivismi ja lastejoonistusi võib pidada traditsioonilise kunsti ja Cezanne’i kõrval kolmandaks kubismi allikaks. Picasso ise on öelnud: „Lapsena joonistasin ma nagu Raffael, kuid kogu ülejäänud elu kulus mul selleks, et õppida joonistama nagu lapsed“. Oma nime sai kubism 1908. aastal, kui Matisse, nähes Braque’i maale, kasutas neid iseloomustades esmakordselt „kuubi“ mõistet. Trükisõnas kasutas sõna „kubism“ esimesena Vauxelles. 1909. aasta lõpus jõudis esmalt Braque, seejärel ka Picasso uue stiilini, mida tuntakse analüütilise kubismina. Objekt on nüüd täielikult osadeks lahti võetud, mistõttu ta vaevu äratuntavuse säilitab. Esemed oleksid nagu pihustatud väikesteks, üksteist läbivateks kuubikuteks. 1912. a. saabus kubismi arengus kriitiline punkt. Kunstnikud olid jõudnud sisuliselt abstraktsionismi piirimaile. Olid säilinud vaid veel ähmased vihjed reaalsetele esemetele ning järele jäi üksnes kaotada needki vihjed, kuid seda kubism siiski ei teinud. 1912. a. tegi Picasso ka esimese kubistliku kollaaži (valmisesemete kleepimine pildi pinnale). Kubismi levikuga kaasnes voolu kogemuse propageerimine ja teoreetiline põhjendamine. Picasso ja Braque polnud ise kunagi tegelenud oma otsingute sõnastamisega. Purustanud eseme nähtava kolmemõõtmelise ruumistruktuuri, tõi kubism autorite arvates maalile neljanda ruumimõõtme. Kubismis on nähtud ka oma ajastu filosoofiliste ideede kajastust. Kuulsad kubistid olid ka Fernand Leger, Jean Metzinger ning Albert Gleizes. Kubism oli vastureaktsioon impressionistlikule muljekunstile. Kubism valmistas küll ette maali puhastamist esemelikkusest, kuid ei teinud viimast sammu abstraktsionismini.

Kubismi kõrval omandas kiire populaarsuse ka futuristlik liikumine Itaalias. paljude noorte meelest oli Itaalia mahajäänud maa. Neile ei meeldinud möödunud sajandite kultuuripärandite najal olesklemine. Nende arvates tuli katkestada side minevikuga ning pühenduda üksnes tuleviku ja moodsa tehnika ülistamisele. Futurism sündis kõigepealt teoreetilisel ning ideoloogiliselt. Esmalt vormistati seisukohad ja suundumused, alles seejärel asuti looma neile vastavaid teoseid. Futuristid korraldasid skandaalseid manifeste, mis on saanud eeskujuks mitmele hilisemale kunstivoolule. Kuulsaim futurist oli Filippo Tommaso Marinetti. Tema väitis, et vana kunst on surnud ja kõlbmatu. Kunst pidi väljendama kaasaegse elu dünaamikat ja jõulisust. Temalt pärineb ka väide: „Kihutav võidusõiduauto, mis sarnaneb suurtükikuuliga, on kaunim Samotraakia Nikest!“ Futuriste huvitas eelkõige liikumise kujutamine. Lahendus leiti ühe ja sama objekti kujutamises erinevatel ajahetkedel.Liikumist, kiirust, lärmi, müra jms püüti maalida divisionistlikult – objekt killustati tükkideks, mille rütmiline paigutamine maali pinnale pidi dünaamilise efekti andma. Neid piltides on multiplikatsiooni efekt. Peagi muutusid futuristide kompositsioonid abstraktseteks – mõistmaks pildi tähendust, oli enamasti vaja teada pildi allkirja. Futuristid üritasid oma programmi rakendada kõikvõimalikes kunstiliikides. Skulptuuris kujutas Umberto Boccioni liikumist vormide väljavenitamise ja moonutamise teel. Arhitektuuris said kuulsaks Antonio Sant’ Elia nägemused vertikaalsetest tulevikulinnadest. Venemaal kujunes 1910. aasta paiku välja kubofuturism, mis sisaldas endas nii kubistlikke kui ka futuristlikke jooni. See suund sai viimaseks astmeks enne surprematismi. 1911. a. töötas vene avangardne maalikunstnik Mihhail Larinov välja lühiajalise abstraktse kunsti eelvormi lutshismi ehk rajonismi. Futurismi teine laine kestis 1920. aastast II Maailmasõjani, kuid jäi esimese voolu varju.

Sõja šokk raputas läbi Euroopa vaimse eliidi, pannes kahtluse alla kogu ühiskondliku korra.Śokist tulnud meeleheide viis kunstnikud kogu senise kultuuri, ühiskonna ja kunsti totaalse eitamiseni. Kujunes välja dadaism, mille programmiks oli eitada senist kunsti. Kubismi ja futurismi süüdistati estetismis. Zürichis hakkasid kogunema sinna sõja eest pakku jooksnud kunstnikud. Asutati „Voltaire’i kabaree“, kus tegeleti lausa absurdsete asjadega: luuleõhtud kujutasid endast seosetute sõnade ettelugemist, publikut pilluti söögijäänustega ning laulmise asemel karjuti. Sõna „dada“ tähendab erinevate legendide kohaselt erinevaid asju, kuid peamine on see, et mingit sügavamat põhja sellel ei olegi. Radikaalsem dadaism tekkis New Yorgis, peamiselt Francis Picabia ja Marcel Duchamp’i eestvedamisel. Esimeseks laialdasemaks moodsa kunsti manifestatsiooniks Uues Maailmas kujunes 1913. a. korraldatud „Rahvusvaheline moodsa kunsti näitus“. Dadaistidele omistatakse ka uue võtte, nn ready-made kasutuselevõttu. See on valmisobjektide eksponeerimine kunstiteostena. Duchampi esimene ready-made oli pissuaar nime all „Purskkaev“. Lisaks „täiendas“ ta Mona Lisa maali ning pani nimeks sellele „L.H.O.O.Q.“ Ka Kurt Scwitters oli kuulus dadaist, eriti legendaarne on tema „Scwittersi sammas“, mis ulatus läbi kahe korruse ja koosnes suvalistest objektidest, mis meenutasid talle enda, tema lähedaste ja sõprade elu. Kuulsad dadaistid olid ka Max Ernst ning Johannes Baargeld. Dada grupp tekkis ka 1919. a. Pariisis. Siin oli eestvedajaks Tristan Tzara. Korraldati veel mitmeid lärmakaid manifeste, peeti maha dada kongress, kuid 1922. aastaks oli dada praktiliselt maha käinud.

Sürrealism on 20. saj. kunsti liikumistest kahtlematult üks intrigeerivamaid. Kohati lausa šokeeriva loominguga kaasnesid skandaalsed väljaastumised, lärmakad manifestid ning spekulatiivsed teooriad. Sürrealismile pakkus teoreetilist alust Sigmund Freudi metapsühholoogia, mille kohaselt vabaneb inimese vaim kammitsaist üksnes une ajal, kui esile kerkivad alateadvusesse surutud soovid ja unelmad. Kuulus sürrealist oli Andre Breton. Tema juhindus otseselt Freudi nn vabadest assotsiatsioonidest, maalides ja joonistades juhuslikult pähe tulevat asja nn automaatselt. Tema teosed meenutavad tihtipeale laste kritseldusi. Andre Masson kasutas vabama mõttelennu võimaldamiseks alkoholi ja erilisi tubakaid. Ka Max Ernst oli üks kuulsamaid sürrealiste. Muuhulgas uuris ta vaimuhaigete joonistusi. Unenäoline maailm oli keskne teema Rene Magritte’l. Kuulsaim sürrealist ning Freudi järgija on Salvador Dali. Ta ise on korduvalt väitnud, et ta maalib ainult oma nägemusi, mille üle tema ratsionaalsel mõtlemisel puudub kontroll. Sürrealistid aitasid kaasa visuaalse kujutlusvõime vabastamisele mõistuse ja rutiini ahelaist. Sürrealistlikud koolkonnad tekkisid mitmetes riikides ja ta oli suuremal või väiksemal määral esindatud enne II Maailmasõda pea kõigis Euroopa juhtivates kunstimaades. Sürrealistid püüdsid viia reaalse elu ja kunsti vahemaa minimaalseks, kuulus on nende nn Julmuse Teater, kus kõik lavaltoimunu ei olnud mitte mängitud, vaid toimus päriselt (surm jne). Enamik sürrealistide sõnalistest programmidest on jäänud teostamata, kuid kunstinähtusena on sürrealism avatud, st sürrealistliku loomemeetodita ei saa läbi ükski kunsti tegemise viis.

20. sajandil sai juhtivaks avangardistlik kunst. Selle kohaselt peab iga põlvkond looma midagi täiesti uut, mida varem pole loodud, kunst peab olema massidest eespool. Kunstnike seas domineeris anarhistlik suhtumine ühiskonda ning võidu püüti šokeerida inimesi ja publikut. Avangard püüdis lahustuda elus, kus kunst väljuks autonoomiast ja sekkuks ellu, kuid see oli ohtlik. Kogu 20. sajandi kunstivoolud on püüdnud elu ja kunstivahelisi piire muuta, kuid siiamaani on see siiski pikemas perspektiivis ebaõnnestunud.

KASUTATUD KIRJANDUS:

kirjanduse konspekt

Kangilaski, J. „Kunstikultuuri ajalugu 11. klassile“, kirjastus „Kunst“, Tallinn, 2004

Varblane, R, Kangilaski, J, Juske, A. „20. sajandi kunst“, kirjastus „Kunst“, Tallinn, 1994

Viirand, T. „Kunstiraamat noortele“, kirjastus „Kunst“, Tallinn, 1982

http://www.zone.ee/kunajal/index.htm

http://gymn.paide.ee/kunstiajalugu/moodne.html