Euroopat edestasid aga tormiliselt arenevad ameerika ühendriigid oma 19. sajandi lõpul püstitatud pilvelõhkujatega, Need toetudis terasskeletile, olid enamasti lihtsad ja otstarbekohased. Nende loomisel oli üheks eesmärgiks paigutada suur hoone võimalikult väikesele maatükile, sest maa hind linnakeskustes oli väga kõrge.

Uueaegse arhitektuuri tehniliseks eeltingimuseks oli teras- ja betoonkonstruktsioonide kasutamine. Üks peamisi põhimõtted hoonete kasutamine. Üks peamisi põhimõtteid hoonete kavandamisel oli aga lähtumine nende otstarbest, funktsioonist. Siit tuleb ka niisuguse arhitektuuristiili nimetus – f u n k t s i o n a l i s m. Juba ehitise välimuses pidi peegelduma tema otstarve, tema sisu, isegi tähtsamate ruumide jaotus jne.

Tihtipeale näib funktsionalistlik hoone koosnevat üksikutest lihtsatest ilustamata kuupidest ja risttahukatest. Funktsionalismi põhimõtet võiks lühidalt sõnastada nii: see, mis on otstarbekohane, on ka ilus.

20. sajandi algul ehitati Euroopas vaid üksikuid funktsionalistlikke hooneid – liiga suur oli siis veel eklektitsismi ja juugendstiili mõju. Pärast esimest maailmasõda tekkis arhitektuuri ühe kõrvalharuna ka veel nn  e k s p r e s s i o n i s t l i k  s u u n d, mille pooldajad suhtusid hoonesse peaaegu nagu skulptuuri. Väljenduslikkust hinnati enam kui otstarvet. Eelkõige Saksamaal kerkisid imelikud, süngeilmelised, juhuslikuna tunduva väliskujuga nagu tugevast tuulest voolujooneliseks lihvitud hooned. Näiteks Potsdami tähetorn meenutab välimuselt pigem ehk sõjalaeva tekiehitist.

Tõeliseks funktsionalismi toetajaks ja levitajaks sai aga 1919. aastal Saksamaal asutatud kunstikool „Bauhaus“. Kool loodi küll arhitektuuri ja töötustoodete kujundamise õpetamiseks, kuid sellest sai tähtis kunstikeskus, kus õieti kadusid piirid üksikute kunstialade vahel. Kooli rajas silmapaistev arhitekt Walter Gropius (1883 – 1969), kes kavandas ka „Bauhausile“ hoone – see on üks funktsionalismi tähtteoseid. „Bauhausis“ töötasid õpetajatena tuntud maalijad Kandinsky ja Klee. „Bauhaus“ likvideeriti 1993. aastal fašistide poolt. Paljud eesrindlike kunstialaste ja ühiskondlike vaadetega bauhausalased pidid maalt lahkuma, peamiselt USA-sse, kus nad arhitektuuri arengusse edaspidi tõhusa panuse andsid.

Rahvusvaheliselt kuulus arhitekt ja teoreetik oli Šveitsi prantslane kunstniku nimega Le Corbusier 81887 – 1965), kelle loodud ehitisi leidub ka Moskvas. Le Corbusier lähtus küll funktsionalistlikest põhimõtetest, kuid ta rõhutas rohkem efektsust ja ilu, mida võivad pakkuda geomeetrilised vormid ja uueaegsed konstruktsioonid. Tihti kasutas ta näiteks klaasribadena üle fassaadi ulatuvaid aknais või siis kogu hoone toetamist lahtiste sammaskäikude peale.

Peale funktsionalismi tunneb 20. sajand veel muidki uudiseid arhitektuuristiile. Mittefunktsionalistliku arhitektuuri rajajate hulka kuulub ka ameeriklane Frank Lloyd Wright (1869 – 1959), kes alustas tegevust juba 19. sajandi lõpul. Väga palju ehitasid ta üheperekonna-elamuid. Need on ebakorrapärase kujuga, hästi liigendatud, et kõik ruumid saaksid piisavalt õhku ja valgust. Väga hästi seostuvad nad loodusega – üks maja seisa isegi kose kohal -, jääb mulje nagu oleksid nad ise kasvanud. Wright võrdleski ehitist elava olendiga, kelle sünnil mängivad kaasa ümbritsevad tingimused, ilmastik, maapinna reljeef jne. Wrighti hilisematest teostest on omapäraseim mingit hiigelvedru meenutav Guggenheimi muuseum New Yorgis oma spiraalikujuliselt tõusva vaatesaaliga.