Maalikunst 17. ja
18. sajandil
Olustikumaal ehk ˛anrimaal:
Varasematel sajanditel kujutati inimesi ainult seoses piibliteemaliste
maalidega, 16. sajandist alates ka mütoloogiliste kangelastena. 17. ja 18.
sajandil hakati kujutama inimesi
igapäevamiljöös, näiteks laua ääres söömas, kirju lugemas, vestlemas, arsti
juures, lastega tegelemas jne. Iseseisvaks ˛anriks kujunes olustikumaal
Hollandis. Suurte usupiltide asemel eelistati raha kulutada maalidele, mis
kujutasid tõetruult nende endi elu ja millega kaunistada oma kodu seinu.
Hollandi olustikumaali eripäraks oli see, et kujutati rahva lõbutsemist, mitte
ränka töötegemist.
Natüürmort:
17. sajandil levis vaikelu ehk natüürmort. Ka selles ˛anris olid
eestvedajaks hollandlased. Nad leidsid, et maalimisobjektiks ei pea alati
inimene olema, vaid võivad olla ka teda ümbritsevad asjad.
Hea natüürmordi näide on W.C Heda „Hommikueine homaariga“, mis kinnitab
hollandi meistrite oskust värvidega edasi anda erinevaid materjale- hõbeda
läiget, kristalli läbipaistvust, puuvillase lina faktuuri.
Maastikumaal:
Renessansiaja algul oli maastik ainult portreede ja stseenide taustaks. 17.
sajandil avastati loodus kui maalimisobjekt. Maalides sai peategelaseks loodus,
maakoha-või linnavaated ja inim- või loomafiguurid olid teisejärgulised.
Kunstnik tegi looduses puudest, kividest, veesilmadest etüüde ja seadis neist
hiljem uhke kompositsiooni. Maal pidi mõjuma piduliku ja harmoonilisena.
17. sajandil kujunes itaalia kunstis uus ˛an r- nn ideaalmaastik.
Kasutatud kirjandus: