Itaalia kunst 15.sajandil
Itaalia arhitektuur
Taust: tähtsaim kultuurikeskus Firenze. Sõjaliste võitude tõttu “uus Ateena”.
Patriootilise vaimukuse väljendamiseks tehti arvukalt kunstiteoseid.
Arhitektuur: esimene suurmeister Filippo Brunnelleschi (1377-1446).
Leidlaste kodu: fassaadi iseloomustab peentele korintose sammastele toetuv
kaaristu
Firenze toomkiriku kaheksatahuline kuppel: kõrgus 102 m, läbimõõt 42 m
San Lorenzo kirik: lameda puulaega basiilika, lööve eraldavad sammastele
toetuvad teravkaared
Pazzi kabel: antiigipärased sambad, kolmnurkne viil ukse kohal. Siseruum
kaalutletult mõistuspärane, täib koosnevad täpsetest kuubi- või
poolkerakujulistest ruumiosadest.
Leon Battista Alberti (1404-1472)
Uue palazzotüübi levik, kus iga korruse akende vahel pilastrid. Lõid
tasakaalu kandvate ja kantavate osade vahel. Pilastrite, akende vaheldumine
elustas fassaadi. Ehitis oli harmooniline ja pidulikum, rõhutas
mittekindluslikku iseloomu.
Kirikuehitus: hakkas rakendama antiikeeskujusid, Sant’ Andrea kiriku fassaad meenutab
triumfikaart.
Palazzo – itaalia keeles
palee (algne tüüp)
Kolmekordsed: I korrusel suured rohmakad kivid rustikas – talupoeglikkus,
II korrusel ühtlasemalt laotud kivid, III korrus peen ja puhas ladu.
koosnesid neljast tiivast, nelinurkne siseõu
katus madal
raskepärased, kindlusetaolised, laotud tellistest
akna-, ukseavad nelinurksed või ümarkaarsed
proportsioonireeglid gootikale vastandlikud
rõhutati üksikosade funktsiooni
N: Palazzo Medici-Ricardi Firenzes
Tsentraalperspektiiviõpetus – kõik jooned koonduvad tuumpunkti
Itaalia maalikunst
Taust: Itaalias töötas sadu maalikunstnikke. Temaatika: usuline, meelelise
maailma väärtustamine, piiblitegelased ja pühakud. 15. saj. II poolel sagenes
ilmalike sündmuste kujutamine. Portreed. Levis õlivärv. Tähtsaim keskus
Firenze. 15. saj. Lõpus üksikud teosed antiikmütoloogiast.
Masaccio (1401-1428): murrangulise tähendusega teosed. N: “Püha kolmainsus” –
tsentraalperspektiiv. Brancaccio kabeli freskod – mõjurikkad, inimestel veenev
ruumilikkus ja kehalisus, kasutas valguse suunamist ja tugevaid varje,
dramaatilised tunded.
Fra Angelico (1388-1456): dominikaani munk, uuendused ei leidnud rakendust.
Muinasjutuliselt kaunid ja õrnavärvilised teosed, tähtis siirus ja usutunde
väljendus, meelelise maailma kujutamine
Tsentraalperspektiiv
hakati huvituma 1440. a. Põhiliselt Paolo Uccello (1397-1475)
lahingupiltides, olulisem ägedalt liikuvate, keerukates poosides inimesed kui
teema
Domenico Veneziano (~1400-1461): vaimustus matemaatilistest reeglitest,
kujutas loodust ja inimesi geomeetriliste kujunditega, sellepärast loobus
varjude kasutamisest. Figuurid pidulikud, vaikivad, suursugused, näod
rahulikud, miimikata, pilgud ilmekad, tähendusrikkad. Rimi ja Arezzo kirikutes
freskod.
Sandro Botticelli (1445-1510): 15. saj. II poole kuulsam kunstnik, sai
palju tellimusi. Antiiktemaatika: “Venuse sünd” – side Neitsi Maarjaga.
Antiiktemaatika ja kristliku sõnumi sisu üks. Omapärane maailmalaad: ei
hoolinud ruumilisest sügavusest, kehade mahulisusest. Madalreljeefe meenutavad
kujutised tugevate, ilmekate piirjoonte abil. Kehad ei toetu pinnale, vaid
hõljuvad õhus. N: “Kevad” . Hilislooming usuliselt kirglik ja kohati
gootipärane. Peenelt nautlev meeleolu kadus loomingust Savonarola
võimuletulekuga. Taunis vihjet paganlusele.
Andrea Mantega (1431-1506): Põhja-Itaalias Matovas. Eeskujuks antiikskulptuurid –
üldistatud vorm kauneim. Monumentaalsus, dramatism perspektiivi toonitamise ja
ootamatute vaatepunktide kaudu. N: “Surnud Kristus”. Kujutab täpselt
antiigiaegset riietust ja esemeid, ehitised enamasti varemetes: antiik on
kaunis, aga kadunud. N: “Püha Jüri”.
Giovanni Bellini (1430-1516): õlimaal. Veneetsia tuntuim kunstnik.
Lüürilise meeleoluga usupildid. Tähtsad värvid, mitte joonis ja mahud. Täpsete
kontuuride asemel pehme üleminek, tähelepanu õhu ja valguse kujutamisel.
Lorenzo Ghiberti (1378-1455) Võitis
konkursi Firenze toomkiriku ristimiskabeli uste kaunistamiseks 1401. aasta.
Valmistas 28 kullatud pronksist reljeefi (vanal uksepaaril). Temaatika: Vana ja
Uue testamendi sündmused. Reljeefe ümbritseb gootipärane neliksiiru meenutav
ehisraam. Hiljem veel 10 reljeefi: nn Paradiisiväravad.
Donatello (1386-1466)1417. elusuuruses Püha Jüri. Paigutati
nišši, kuigi oli esimene eraldiseisev skulptuur pärast antiiki, vabafiguur.
Kasutas kontraposti ehk nõjajalga. Valmistatud marmorist. 1430. valmis
pronksist “Taavet”, mis tähistab firenzelaste võitu Milano üle. Esimene
vabaltseisev aktifiguur pärast antiiki. Gattamelata ratsakuju Padovas –
palgasõdurite pealikule, esimene ratsamonument pärast antiiki.
Andrea del Verrocchio (1435-1488)15. saj. II poole tähtsaim skulptor.
“Taavet” – pronks. Colleoni ratsakuju Veneetsias väepealikule.
Ilmalik portreekunst
Põhiliselt marmorist,
realistlikud ja individualiseeritud.
Majoolikatehnika
Glasuuritud terrakota,
madonnareljeefid. Parimad meistrid Luca ja Andrea della Robba tookoda.
Medalikunst
Taaselustus komme vermida
medalid tähtsate sündmuste või isikute auks.
Hauamonumendid
Ühinenud kristlikud ja antiigile omased detailid. N: Andrea del Verrocchio: Pluto kalaga – pronks.
Kasutatud kirjandus:
J. Kangilaski “Kunstikultuuri ajalugu renessansist impressionismini”