Revolutsioonisõdade algusest vabariigini

Mida enam kindlustus revolutsioon, seda ägedamaks muutus ka selle vastaste tegevus. Välismaale pagenud aadlikud moodustasid revolutsiooni vastu võitlemiseks 15 000-meheline vägi. Revolutsiooni vastu oli ka suur osa vaimulikkonnast, kes oli rahulolematu Asutava Kogu seadusandlusega.

Prantsuse revolutsiooni vastu astusid välja Euroopa riigid

Žirondiinide valitsus kuulutas  20. aprillil 1792. aastal Austria keisrile sõja. Seadusandlikus Kogus jäi pooleli koolihariduse reformi arutelu. Selle asemel hakati Euroopale vabadust viima ja pakkuma revolutsiooni.

Sõjakäigu alguses tungisid Prantsuse väed Belgiasse ja vallutasid seal linnu. Rohkemaks ei olnud armee suuteline. Ohvitserideks võisid olla ainult põlisaadlikud, aga need ei tahtnud revolutsiooni eest sõdida.

Prantsuse armee ebaedu sõjas Austria vastu julgustas ka Preisimaad sõtta astuma. Preisimaale järgnes Sardiinia kuningriik ja oli Prantsusmaa vastaste hulka oodata veel uute monarhiate lisandumist. Reini jõe äärde kogunes uur armee ja oli suur tõenäosus, et jõutakse Pariisini välja.

11. juulil 1792 võttis Seadusandlik Kogu vastu dekreedi „Isamaa on hädaohus!“ Rahvast kutsuti moodustama vabatahtlike vägesid ja asuma isamaad kaitsma. Tuhanded vabatahtlikud asusid sõjaväkke.

Kuninga kukutamine ja hukkamine

1.augustil 1792 sai Pariisis teatavaks Preisi Reini armee ülemjuhataja poolt Preisi kuningaja Austria kuninga nimel avaldatud manifest, milles ähvardati Pariisi täieliku hävitamisega, kui ta elanikud solvavad kuningat või tema perekonda. Sellega taheti rahvast hirmutada, kuid tulemus oli hoopiski vastupidine. Manifest näitas kuninga seotust välisvaenlastega.

Ööl vastu 10. augustit kõlasid Pariisi häirekellad. Käsu selleks andis Georges Jacques Danton, kes tõusis peagi ühes revolutsiooni tippjuhiks. Kuninga lossi ümber kogunes suur hulk rahvast. Pärast verist võitlust vallutati kuningaloss.

Kuningas oli enne seda jõudnud varju minna Seadusandlikusse Kogusse. Lossi vallutamise ajal oli ta rahulikult hea isuga närinud kanakintsu.

10. augusti õhtusel istungil otsustas Seadusandlik Kogu  kuninga troonilt kõrvaldada.

Üks teravamaid küsimusi Konvendis oli  kukutatud kuninga saatus.

Kohtuprotsess algas sellega, et endine kuningas toodi Konvendi ette. Ta ei võtnud midagi omaks, isegi ma allkirjaga dokumente. Marat ettepanekul  viidi konvendis läbi nimeline hääletus. Iga saadik pidi minema kõnetooli ja kõvasti välja ütlema oma arvamuse. Suurem enamus arvas, et kuningas on süüdi, ainult 5 saadikut jäid erapooletuks. Karistusena pakuti surmanuhtlust, sunnitööd, vanglat või galeeriorjust. Lõplikul hääletamisel anti surmanuhtlusele 380 häält, vastu olid 310 saadikut. Louis Capet hukati giljotiiniga 21. jaanuaril 1793. aastal.

Žirondiinide  juht oli Jacques Pierre Brissot. Žirondiinid olid vabariigi veendunud pooldajad ja nad moodustasid parema osa. Vasaku poole moodustasid montanjaarid, kelel tunnustatud juht oli Maximilien Robespierre.

Esialgu kuulusid žirondiinid ja montanjaarid ühte ja samasse poliitilisse ühendusse- Jakobiinide klubisse. Oktoobris 1792 toimus lõhenemine. Klubisse jäid vaid Robespierre toetajad ja seega tähendab montarjaar ja jakobiin sama.